Paar viimast lumevaest aastat on inimesed mugavaks teinud. Ei tule kohe ettegi, et lumi, millest pikka aega puudust tuntud, võib saada ka nuhtluseks. See, et teed võivad kõigi jaoks, ka kiirabile ja päästeautole, muutuda läbimatuteks, tuleb tavaliselt meelde ikka siis, kui häda juba käes.
Inimlik ju, et varasemast ajast pärit ebameeldivad kogemused tuhmuvad ja esiplaanile kerkivad mälestused valgest maast ning kargest külmast, mis lubavad meil ennast Põhjamaa inimesteks pidada. Loomulik, et inimesed ei peagi kogu aeg muretsema. Selleks, et meid säästa liigsetest muredest, on osa murekohti delegeeritud ettenägelikult kogukonda esindavatele institutsioonidele, eelkõige kohalikele omavalitsustele, mis ongi ju ellu kutsutud selleks, et korraldada kohalike inimeste huvides osa ühiskonnaelust. Muuhulgas näiteks ka lumelükkamisega seonduvat. Selleks eraldatakse igal aastal eelarvest isegi raha.
Mingis naiivses rahvatraditsioonis liigub arusaam, et kõik need tegevused peaksid olema vabastatud igasugusest liigsest bürokraatiast. Kui mõne muu eluvaldkonna korraldamine ehk eeldabki mingisugust lepingute ja avalduste mängu, siis lumelükkamine, näiteks, peaks olema niisugune tegevus, milles liigseid pabereid ei liigu. Võiks ju kehtida vana reegel, mis ütles, et kui korstnast tuleb suitsu, peab hoonele ka ligipääs olema. Ja kas oleks palju tahta, et nendest peredest, kus vajatakse suuremat abi, teavitavad valla vastavaid ametnikke külavanemad ja sotsiaaltöötajad.
Kui keegi ütleb, et suures vallas on võimatu tuhandeid inimesi avalduste ja lepinguteta teenindada, siis kinnitab ta sellega, et haldusreformi eel jagatud kinnitused, justkui tähendaks omavalitsuste liitmine teenuste paremat kättesaadavust, oli algusest peale lihtsalt hullutamine.
