Mõtiskledes inimeseks olemise keerulisest teekonnast, tulvil ootusi ja lootusi, pettumusi ja valu, aga siiski tajudes, et muutumises on nähtusi, mis jäävad. Kuu on alati sama ja hommik tuleb niisamuti.
Mari Jürjensi debüütalbum „22” ilmus 2010. aastal. Kolm aastat hiljem avaldas ta oma teise albumi nimega „Maa saab taevani”, 2016. aastal ilmus Mari Jürjensi kolmas sooloalbum „27” ning 2020. aasta oktoobris värskeim kogumik „Omaenese ilus ja veas”.
„Iga album on minu jaoks ühe eluperioodi kokkuvõte. “Omaenese ilus ja veas” võtab kokku viimased neli aastat ja need lood räägivad leppimisest sellega, et me ei saa ega pea olema täiuslikud. Inimene on, nagu ta on. Me kõik eksime ja teeme vigu ja see on täiesti loomulik. See on see, mida ma olen püüdnud ise õppida, proovinud leppida sellega, et eksin vahel.
Vaadates inimesi enda ümber, tundub mulle, et paljud võtavad liiga suure koorma kanda ja minagi ju teen seda teinekord. Mulle tundus, et see on väga oluline teema: kuidas inimene saab teist inimest aidata ja kuidas saaksime enda vastu paremad olla. Olen selle üle nii palju mõtisklenud ja nii need laulud sündisidki,” on Mari ise oma viimati avaldatud stuudioalbumi kohta varem Raplamaa Sõnumitele öelnud.
Laule, lugusid ja luuletusi kirjutatakse ikka iseendale ja oma lähedastele. Adressaat on alati kas autor ise, mõtestades lahti midagi eneses toimuvat, või keegi kuskil, kellel on nimi ja nägu. See, kas ja kuidas ülejäänud inimesed suhestuvad konkreetse teosega, ei ole küll primaarne, aga ilmselt on siiski oluline.
Pole kahtlustki, et oma kümmekonna tegutsemisaasta jooksul on Mari Jürjensil kujunenud oma kuulajaskond, kelle jaoks on temas see eriskummaline miski, mis sunnib kuulatama. On see siis tema hääletämber, meloodiad või sõnaseadmisviis. Minu jaoks on see tema mõtlik-optimistlik tunnete väljendamine. See, kuidas ta suudab kirjeldada midagi nukrat, mingit habras-ilusat hetke eneses ja teha seda positiivse alatooniga ehk kinnitades, et kõik on sellegipoolest hästi ja elu siiski on ilus.
Mari Jürjensi lugude puhul on kindel, et meloodia kõrval on vähemalt sama kaalukas kui mitte kaalukam sõnaline sõnum. Tunnetuslikult annab muusika edasi loo emotsionaalse tasandi igal juhul, kui sõnu mitte tabada, aga Mari puhul ei ole raske sõnu tabada. Tema valitud sõnad on alati selged ning neis on lihtsat tõde, mida on vaja endale meenutada.
„Omaenese ilus ja veas” on kogumik kümne palaga. Ühtekokku on ligi 40 minutit kuulamist ja ausalt, seda on liiga vähe. Olen nüüdseks Mari plaati kuulanud vähemalt neli-viis korda jutti ja seda siis, kui naudin iseenda seltskonda, ning 40 minutit on lihtsalt liiga vähe. Maitse on keelel ja igatseb juurde. Õnneks siiani ei ole olemasolevate laulude ülekuulamine ära tüüdanud.
Avalugu „Inimene” on väga sobilik sissejuhatus kogumikule, milles käsitletakse inimeseks olemise keerukust, ootusi inimestele laiemas tähenduses, aga ka iseendale seatud ootusi. „Inimese hinge lopergust tean ma tunnistada /…/ Ise oma nõrkust tuleb mul kannatada” laulab Mari selles laulus. Kõik oleme ebatäiuslikud, nii tunnistab lauldes Mari ka omaenese ebatäiuse täheldamist.
„Argipäeva võin uppuda ära /…/ Selle maailma saladustesse võin eksida ära” on justkui vastandlikud, väljendades argitoimetustesse ja võib-olla pigem tühistesse muredesse lõksu jäämist, samal ajal maailma saladused viitavad juba eksistentsiaalsetele ja universaalsematele küsimustele. Ehk et elu on mitmetahuline ja ühe inimese kitsasse maailma mahub palju.
„Omaenese ilus ja veas” kõnetab mind vägagi just emana. Laul „Kui mind oleks rohkem” jutustab minu kõrvadele selgelt loo emast, kes jageleb iseendaga aja jagamise pärast: „Keegi röövib mu aega /…/ kas näen piisavalt vaeva, et teil oleks hea.” Ilmselt universaalse nähtusena muretseb iga ema mingil hetkel oma väikeste laste kõrvalt enesele aega otsides ja võttes, kas see mõjutab tema lapsi negatiivses mõttes.
Miks on vaja oma, eraldioldud aega? „Kui mind oleks rohkem, siis poleks justkui mind /…/ Poleks seda üldse, kes hellalt hoiab sind /…/ Kui mind oleks rohkem, poleks sedagi. Siis poleks seda kõike, mis on mu midagi,” vastab sellele küsimusele imeilusasti Mari. Mis teeb ühest isiksusest isiksuse, on see miski, mis sütitab ja kannustab. Lapsed kahtlemata on osa eluõnnest, aga mitte see tuumikosa inimesest, mis sai loodud juba ammu enne. Igalühel on vaja olla iseenda hoidja aeg-ajalt, mitte hoolitseda vaid teiste eest. Kui ema ei võta aega, et enda eest hoolitseda, et teha seda miskit, mis hinge kosutab, siis ta ei suuda olla see, kes hellalt hoiab.
Siit on kohe hea edasi minna lauluga „Süü”. Süütunne on inimlik, kõigile tuttav. Iseäranis hästi emadele. „Tule tutvusta end, miks longid mul sabas,” laulab Mari. Püüdes ilmselt mõtestada seda tunnet iseendas, saada temaga lähemalt tuttavaks. „Ära täida mu silmi ja suud,” manitseb Mari iseend ja seda tunnet. „Mida loodad sa veel, kas ikka on vähe,” on justkui oma peegelpildile öeldud. Rahulolematus iseendaga on inimeseks olemisega kaasnev nähe. Kõhklemine on vajalik, aga iseendaga tuleb õppida sõber olema.
„Omaenese ilus ja veas” on samm selle sõpruseni. „Kõik on juba kord tehtud ühel või teisel moel /…/ aga ometi otsime, mismoodi kõik olema peab.” Ootused sellele, milline peab inimene olema iseenda silmis või laiemas vaates, saadavad meid alati ja kõiges, mida teeme. Püüdlus parema enese poole ei ole iseenesest halb, aga lootus avastada täiuslikkust viib ilmselt eksiteele. See kogumik on justkui Mari kõnelus iseendaga emaks kasvamise teekonnal, õppides leppima omaenese piirangutega: „Kõike siin ilmas ei jaksa, kõike siin ilmas ei saa… /…/ haarata, tahta ja kõigile jaotada.” Oma ihust ja hingest sündinud lapsi me armastame aga tingimusteta ja oleme veendunud nende olemuse helguses. „Ta sünnib hommikuvalguses omaenese ilus ja veas.” Oleme lapsed olnud me kõik.
Samal teemal jätkab Mari minu jaoks ka laulus „Sinu sülle”. Otsesõnu seda küll justkui öeldud ei ole või minu kõrv ei tabanud, aga tunnetuslikult tahaksin öelda, et see laul kõneleb lapse ja vanema suhtest. Natuke nagu viitab sellele, et teema võiks sinna minna, lause: „Inimeste sugu kondab tänaval, igal ühel lugu naba all.”
Mulle kõnelevad Mari sõnad selles laulus natukene justkui uskumusest, et lapsed valivad oma vanemad siia ilma sündides: „Aga mina oma pea sinu sülle lubasin, ole mu vastu hea.” Eriti tikub mõte sinna, kuna loo lõpu poole pöörab Mari selle ümber ja laulab: „Sina oma pea minu sülle lubasid, ma olen su vastu hea.” Justkui kõneldes algul endast kui lapsest ja siis kasvades emaks, kes oma lapsi hellalt hoiab. Samas võib sõnum olla märksa universaalsem ja pea sülle usaldamine võib olla viide inimlikkusele ja üldisemale heatahtlikkusele teineteise suhtes, olgu oma sõbrad, pere või võõrad.
Samas mina tahaksin jätkata mõtteteekonda laste teemal ja jõuda sellega lauluni „Kallis”, mis on minu jaoks mõnes mõttes nagu sünnipäevalaul. Ülistuslaul lapsele, aga ka endale nende mõtete jäädvustamiseks: „Kallis sa oled nii ilus laps, ehitud kullaga /…/ Me näeme, mis sa oled suutnud ja mida ei ole veel /…/ Näeme, kuis elu su ümber on muutunud ja kuidas ei ole veel /…/ Palju on rõõmu, vahel on valu.” Just hetked, mil Mari laulab päeva ülistamisest ja ütleb: „armasta küllaga”, viitavad justkui olulisele päevale ja südamlikele soovidele.
Sama jäävad nagu on iga-aastased sünnipäevad, on meie taevakehad. „Kuu” on väga huvitav laul. Selles on midagi märksa sügavamat, mida kohe ei taba. „Kuu on alati sama siin ja teisel pool vett,” on väga kaunisti öeldud sõnad, aga ma ei ole päris kindel, kui otseselt neid võtta. „Hommik tuleb niisama ja Jumal temaga /…/ Kodus või mägede taga, me kohtume temaga” on niisamuti mitmeti mõistetavad read.
Need võivad kõneleda nii meie reaalelulise maailma tajumisest, kuivõrd Kuu on sama ükskõik, kus sa parasjagu viibid, ja hommik tuleb niisamuti igal pool, ning Jumal, nagu me teame, on kõikjal. Samas tunnetuslikult tajun, et see võib-olla ka viide samasustele teistes reaalsustes, mida me praegu siin ilmas ei taju, aga mille olemasolusse uskumine annab lootust kohtumistele.
Need mõtted on kantud paljuski ka laulust „Head aega!”, mis on üsna otseselt hüvastijätulaul Mari armsa vanaemaga. Sõnade poolest on vanaema see, kes läbi Mari oma maise eluga hüvasti jätab: „Jätan igaveseks ajaks keldritäie moosi /…./ maja ette istutatud roosid /…/ jätan kootud villasokid /…/ jätan oma elurõõmu.”
Kuigi lugu on minemisest sinna, kust enam tagasi ei tulda, on emotsioon selles loos pigem positiivne ja helge. Minemise paratamatuses on võimalus leida tänulikkus aja eest, mis oli. Nii laulab Mari, kuidas vanaema jätab sooja tundega maha teadmise, et sai oma lähedasi armastada. Lahkunu mälestuseks olen lugusid kuulnud mitmeid, harva kuuleb aga selliseid, mis on kirjutatud justkui lahkunu vaatenurgast ja mis jätaks niivõrd sooja tunde hõlma alla.
Mitte kõik lood sel plaadil ei ole sündinud ajendatuna Mari isiklikust kogemusest. Nii näiteks on ta kirjutanud pala „Kuldse liilia saladus” samanimelisele lavastusele. See lugu eristub teistest üsna selgelt, kuigi sõprusest jutustades sobib ta kogumiku ülejäänud lugudega hästi kokku.
See eristumine väljendub just sõnades ja nende ritta seadmise viisis. „Üks vapper süda tuksub minu sees” on lause, mida ilmselt iga päev enesele peegli ees ei korda. On ilmne, et see on midagi, mida ütleme, sisendades seda uskumust lastele. Samal ajal on sõnad „Hea on igal hommikul üles ärgata, teada, et ma saan sind enda kõrval märgata /…/ Ja et läbi tundmatu koos me läheme” juba märksa intiimsemat laadi. Sõbratoon ja lapselikkus tuuakse laulu tagasi sõnadega: „Kui on mure liiga lai, kas teeksid mulle pai.”
Laulu „Sa kosisid sirgema poisi” puhul jäin ma samuti mõttesse. Kuigi ma Mari tegelikult üldse ei tunne rohkem kui vaid tema loomingust lähtuvalt, pani selle laulu sõnum mind kukalt kratsima:„Kosisid sirgema poisi, kõigi teiste neidude eest /…/ Poissi hoolega hoidsid, kui korraga temast sai mees /…/ Kuid siiani avavalssi pole sinuga tantsinud mees.”
Süda tõrkus uskumast, et see sirgem poiss, kelle Mari kosis, ei ole temaga valssi tantsinud. Meie leheveergudelt tema intervjuud lugedes sai tunne kinnitust. Lugu ei põhinegi tema isiklikul kogemusel, vaid inspiratsioon tuli ühe teise naise kogemusest, kes ei saanud oma pulmas avavalssi tantsida.
Omaette olemise aja kaaslane
See on kummaline, kuidas inimese loomingut kuulates tekib kujutlus sellest, milline ta on. Eks on loomulik omistada loodut loojale endale, kuna mingi osa temast peab ju loomingus talletuma. Üksi see, et need sõnad ritta seati, on tunnistus, et need tähendavad selle loojale midagi. Autor ei ole surnud. Me tahame olla hingedena seotud ja tajuda seda seotust. Veenduda, et on teisigi, kes mõtlevad ühel või teisel viisil sarnaselt meiega, kogevad maailma vahel helgelt, vahel mitte nii väga. Täpselt nii nagu iga teinegi.
Mari muusika on minu jaoks omaette olemise aja kaaslane. Kuna muusika on midagi, mida ma endale aeg-ajalt seltsiliseks tahan, on Mari helged, optimistlikud ja südamlikud lood vägagi tervitatavad kaaslased. Need teemad, mida ta puudutab oma muusikas, on temale isiklikud, kuid samal ajal universaalselt äratuntavad. Igaüks nendest tükike oma elust, killuke sarnast oma hingesoppide varjatud nurkadest.
Mari loomingu toel on mõnus hämaral talvisel õhtul võtta ette mõni meelistegevus või aurava teetassiga köögilaua taga istuda või miks ka mitte klapid peas üks jalutuskäik lumistel radadel teha. Lihtsad meloodiad haaravad, jäävad meelde ja saadavad veel mitmeid päevi. Tabavad täheldamised ja ilusad sõnamängud kinnistavad häid mõtteid ja soove.
Muusika kuulamine on üks viis tühjendada oma pea argistest mõtetest, et anda võimalus meeltel puhata. Lasta ligi need mõtted ja tunded, mis pinnale ei ole pääsenud, kuid mille vabanemist on vaja esile kutsuda. See on see aeg, mil luuakse seda miskit, mis teeb igastühest indiviidi. Iseendasse vaatamine, äratundmine ja kinnistamine. Üksnes tänu sellele ajale iseendaga saame olla päris ise ja olla seda paremad, õrnemad teistega, rõõmsamad igapäeva muredele vaatamata. Mari muusika, iseäranis tema värskeim kogumik on minu jaoks olnud kaasteeline nendel rännakutel iseenda tuumani.
