Kohati näib, et enamik inimesi on harjunud mõtlema, et sotsiaalmeedia on meie igapäevane vältimatu negatiivne kaaslane, kes taustal alatasa mängib, meie tähelepanu ebavajalikule osutab ja reaalsusest eemale tõmbab. Tühistada sotsiaalmeedia olemasolu meie võimuses ei ole, seega jääb alles võimalus kohaneda.
Teada-tuntud elutõde ütleb, et muutused algavad iseendast. Kui seda mõttetera lülitada sotsiaalmeedia lainele, siis tundub utoopiline mõelda, et kui mina enam sotsiaalmeediat ei tarbi, siis lõpetavad selle ka teised. Loomulikult, kui suur osa inimesi selliselt otsustaks, oleks mõeldud-tehtud, aga kõiki asjaolusid arvestades on see kergelt öeldes ebatõenäoline.
Sarnaselt enamiku omaealistega olen olnud sotsiaalmeedia osas kahtleval seisukohal. Minu põlvkond oli see, kes internetimaailma varases puberiteedieas avastama asus, algul MSN messengeris ja rate.ee lehel, hiljem juba Skype’i ja orkut.ee kaudu. See aeg 2000-ndate alguses oli periood, mil usinamad arvutikasutajad hakkasid looma kodulehekülgi, püüdlesid rate.ee-s esikolmikusse ja vestlesid anonüümselt foorumites. Mina olin pigem tagasihoidlik, minu internetikasutus piirdus oma päriselu sõpradega vestlemisega ja muusika ning filmide piraatlusega.
Kirjutan seda kõike, sest see on minu taust, mis toetas minu kujunemisteekonda sotsiaalmeedias. Minu jaoks ei olnud see eriline eneseväljendusplatvorm, vaid pigem igapäevane vajadus, kuna üha enam kolis suhtlus just veebi. Sõbrad, kes ei olnud kõik samas linnas või samas koolis, hoidsid ühendust ikka läbi sotsiaalmeediavõrgustike. Aina vähem helistati või saadeti sõnumeid. Facebooki tulemisega muutusid need sootuks olematuks. Praegu näib nii kaugena see aeg, mil sai hakkama nuppudega telefoniga, mille kaudu ei saanud kohe internetti hüpata ja selleks, et internetis kolada, tuli minna tuppa, võtta seljast üleriided ja lülitada sisse arvuti.
Millalgi kümnendate alguses ma loobusin oma Facebooki kontost peamiselt seetõttu, et oma kontol toimuvas järje pidamine muutus kohustuseks. Sünnipäevade ja muude ürituste kutsed potsatasid sinna, aga mul ei olnud veel harjumust neid sealt otsida, veel vähem endast kutsujale sedaviisi teada anda. Isekast soovist ärgitada oma sõpru ja tuttavaid pingutama selleks, et minult vastust saada, kustutasin oma konto ja olin mõned head aastad kättesaadav üksnes telefoni või meiliaadressi kaudu.
Praegune töökoht sundis mind lõpuks tagasi tulema sotsiaalmeediasse. Selgus lihtsalt tõsiasi, et enamik asutusi, ka ametlikke riigiasutusi, jagavad operatiivselt informatsiooni just nimelt Facebooki kaudu. Vahel on ainsad otsekontaktid olemas ainult sotsiaalmeedias. Kodulehed on nii eilne päev. Alles hiljaaegu tabas mind üllatus, et politsei jagas värskeimat infot aset leidnud sündmustest näiteks Twitteris. Ja ainult seal. Ajakirjanikuna on selline info mulle oluline, seega uuendasin oma ammuloodud Twitteri kontot.
On selge, et peaaegu igas töövaldkonnas on tänasel päeval sotsiaalmeedia möödapääsmatu ja asendamatu. Inimesed kasutavad sotsiaalmeediat, on pidevalt silmade ja mõtetega seal ning kõiksugu reklaamitrikke, mida sai seni rakendada üksnes televiisori või raadio vahendusel, saab hõlpsasti ja väiksema raha eest käiku lasta interneti väga avaral maastikul. Reklaamimaailma kõrval tegutseb seal ka kogu ülejäänud ilm, asutused, ettevõtlus ja mittetulundus. Ikka tähelepanu eest võideldes.
Otseühendus mitmekesise maailmaga
Aga jätame töö nüüd kõrvale ja jõuame lõpuks selleni, millele viitab siinse kirjutise pealkiri. Milline võiks olla seos interneeduse ja kultuuri vahel? Tegelikult on seda teemat kompama ju hakatud suhteliselt kohe. Interneti avanemisega toimus teatav revolutsioon ka loojate seas. Üksikisikute lustlikud suvalised blogid elutsesid kõrvuti kirjanike blogidega ning nii mõneski blogis ilmus tekste, mis hiljem trükiti raamatuteks.
Luuletajad on alustanud Facebookis ja Twitteris, katsetanud uudseid lühivorme, hakkajad muusikud on avaldanud uudisteoseid Youtube’is, Soundcloudis ja hiljem ka Spotify’s. Lisaks on pildimaterjali tootvatele loomeisikutele heaks platvormiks Instagramning noorema generatsiooni tähelepanu tõmbamiseks ilmselt kõige efektiivsem ja enim variatsioone pakkuv sotsiaalmeediavorm TikTok.
TikTok on minu jaoks kõige värskem avastus ja sellesse maailma süüvides olen hakanud vaikselt tajuma teatud nüansse, mida võiks isegi positiivseteks nähtusteks lugeda. Üldiselt olen arvamusel, et enamik inimkonnast tarbib liiga palju kõike seda, mida saab erkaanilt tarbida, olgu see siis telefoni, arvuti või televiisori vahendusel. Seda kõike on lihtsalt liiga palju ja mulle näib, et elame justkui selles ekraanitaguses maailmas rohkem kui iseenda omas. Loomulikult on selline tunnetus subjektiivne ja paljuski iseenda kogemusest lähtuv. On ka minu jaoks sotsiaalmeedia liiga tihti päris maailmast välja lülitamise viis. Sarnaselt toimivad ka näiteks raamatud.
Tagasi positiivsete nootide juurde tulles, on TikTok esmalt väga lai läbilõige maailmast. Nii nagu kõikide teiste platvormide puhul on spekter tohutu ja see, mida sina konkreetselt näed, sõltub paljuski sellest, milliseid valikuid oled teinud. Seega sa justkui näed ikkagi vaid seda, mis sulle tõenäoliselt meeldib. Samal ajal võin oma kogemuse põhjal öelda, et ma näen lühikesi minutilisi videosid, mis on tehtud peaaegu kõikjal maailmas, kõiksugu rahvusest, vanuses, soost ja muude erisustega inimeste poolt. TikTok on otseühendus maailmaga.
Jah, see on kunstlik maailm, kuna need inimesed etendavad videotes mingit rolli, loovad kuvandit, aga iga teatritükk ja ilukirjanduslik teos annab edasi kujutletavat maailma. Loomingu eesmärk ei peagi olema ideaalne peegeldus, vaid pigem ongi looming ühiskonna kõverpeegliks. Ka omaeluloolised teosed ei ole ideaalselt faktitäpsed, vaid kokku pandud ühest isikust, mingitest kindlatest perspektiividest lähtuvalt. Teatud mõttes elame kõik oma isiklike silmaklappidega, osa maailma nüanssidest jääb alati varjatuks.
Olenevalt sellest, mida keegi on otsustanud sotsiaalmeedias tarbida, võib seal aeg-ajalt täiesti juhuslikult kohata videosid, milles on kultuurilisi nüansse. Lugude jutustamine on midagi, mis on meid läbi ajaloo kandnud, nii me oleme oma rahvuste iseärasusi säilitanud. Me oleme jutustanud lugusid sellest, mis on olnud, jaganud kogemusi, õpetussõnu, hoiatanud ohtude eest, aga ka rõõmustanud, andnud lootust.
TikTokis võib leida selliseid lugude jutustajaid, kes aitavad läbi enese kogemuse panna teatud elunüansse perspektiivi ning tajun, et selline lühikese video näol nn päris inimese etendatud loo jutustamine võib olla üsna tõhus õppevorm ühe praeguse aja noore jaoks. Teatud mõttes jätkavad tänapäeva noored TikTokis meie ajaloolist lugude jutustamise traditsiooni. Selle asemel, et jutustada lugusid oma kõrval seisvatele inimestele, jutustatakse neid üle kogu maailma miljonitele.
Lisaks on videod üha enam teema meie maailmas üleüldisemalt ning vahel vaatan hämmeldunult, kuidas teismelised on suutnud TikToki pakutud tööriistade abil luua vägagi tabavaid ja huvitavaid videosid. Need on tehnilised oskused, mis on neile edaspidises elus ilmselt vältimatult vajalikud. Juba praegu võitlevad kõik minuealised ja vanemad oma tööpostidel aina kiiremini areneva internetimaailmaga, üritades sellega sammu pidada. Noore põlvkonna küpsedes on need oskused ilmselt juba tööandjate silmis elementaarsed. Eeldatakse mitte üksnes kursis olemist sotsiaalmeediaga, vaid ka selles orienteeriumist, võimekust luua uut sisu.
On tekkinud video CV-de platvormid, kus tööandjad saavad esitada küsimusi ning oodata vastuseid videoformaadis. Ja see ei ole lihtsalt, et vaata kaamerasse ja kõnele, vaid pigem vormis: näita meile, kuidas sa midagi teeksid. Kui mina pidin oma väärtust töötajana varem tõestama suuliselt või kirjalikult, siis praegusel ajal tuleb ennast esitleda liikuva ja elava komplektina.
Muutunud on ootused ka kultuurielule. Kui me tahame, et noored tarbiksid kultuuri, käiksid teatris, tarbiksid muusikat, loeksid raamatuid, külastaksid kontserte, võtaksid osa kirjanduslikest õhtutest või millest iganes, siis tuleb seda nendeni tuua läbi sotsiaalmeedia. Ja seda on näha üha enam, et nii see käibki. Suured raamatukauplused loovad esteetiliselt kaunist sisu näiteks Instagramis, meelitades ilusate piltidega inimesi raamatute juurde. Kasutatakse blogijate ja teiste suunamudijate abi raamatute lugemise võlu esile tõstmiseks. Näitlejad on ammugi sotsiaalmeedias ja teevad postitusi oma tükkidest, müües iseenda kaudu oma tööd. Ilus nägu meelitab vaatama.
Trikk on ilmselt selles, et tuleb kohaneda piisavalt, et jõuda võimalikult laia publikuni ja loomulikult meie järelkasvuni ning samal ajal meelitada neid tarbima kultuuri väljaspool ekraanimaailma. Teha imeilus pilt Instagrami jaoks, et nad läheks ja laenaks või ostaks selle raamatu ja loeks seda, teha endast võluv enekas, et nad ostaks pileti ja läheks vaataks seda võluvat nägu teatrilaval.
Olematuks enam meie praegust maailma ei muuda ning võib ju kulmu kortsutada ning ilmselt vahel ka peab, aga tuleb õppida ka kohanema ja märkama võimalusi. Märkama positiivset, sest seda siiski on.
