Raplamaal on aina enam inimesi, kes on ühel hetkel saanud koroonatesti tulemusel kinnitust, et nad on nakatunud. Ühtedel kulgeb haigus peaaegu märkamatult, aga teistele toob see kaasa üsna kehva enesetunde. Uurisime Rapla perearstikeskuse perearstilt Andres Lasnilt, millist abi võiks perearstikeskusest oodata.
Kuidas teie kogemusel haigusjuhud Raplamaal kulgevad?
Koroonaviirus on minu kogemuse ja teiste arstidega suhtlemise põhjal Raplamaal üsna sarnaselt kulgenud nagu mujal maakondades. See tähendab, et laias laastus on enamik patsiente koroonaviirusest põhjustatud haiguse läbi põdenud ülemiste hingamisteede kergete või mõõdukate isemööduvate sümptomitega, näiteks palaviku tõus, köha, nohu jne. Harvematel juhtudel on koroonahaigus põhjustanud ka tõsisema haiguskulu, mis üldiselt on tähendanud patsiendi haiglasse viimist ja statsionaaris ravimist. Eelmise kevadega võrreldes on rohkem olnud ka selliseid positiivseid koroonateste, kus inimesel pole ühtegi sümptomit.
Inimene on andnud positiivse koroonatesti. Milline on sellises olukorras perearsti roll?
Tavaliselt saab patsient esimesena rääkida pereõega, kui ta on perearstikeskuse poole pöördunud, ning koroonaviiruse proovi andmise ja vastuse saamise puhul pole ka siin suurt erinevust. Inimene saab iga kell oma proovi tulemust ise kontrollida digilugu.ee portaalist, aga üldiselt jõuavad meie perearstikeskuse pereõed ette ning helistavad inimesele ise, et negatiivsest või positiivsest tulemusest teavitada.
Perearstikeskus saab ka regulaarselt kontrollida, kas kellelgi on positiivne koroonaviiruse proovivastus isegi siis, kui meie ei ole inimest proovi andma suunanud. Üritame ka sellistel puhkudel inimest ise kätte saada, et tema tervise kohta küsida ja täiendavalt nõustada. Perearst kontakteerub patsiendiga üldiselt juhtudel, kui pärast pereõe nõustamist on vajalik täiendav olukorra hindamine ja muud tegevused.
Mida peaks haigestunud inimene tegema juhul, kui ta tunneb end eneseisolatsioonis olles kehvasti ja muretseb oma tervise pärast (aga samas pole tal selliseid raskeid sümptomeid, mis paneks kiirabi kutsuma)? Kui palju ja kuidas saab teda perearst aidata?
Kui inimene tunneb ennast halvasti ning ei ole kindel, mida täpselt tegema peab, siis on tal mitu võimalust. Esimese sammuna on kindlasti soovitatav perearstikeskuse poole pöörduda, kus teda nõustab vastavalt vajadusele pereõde või -arst. Haigestumine või haiguse ägenemine ei vali kellaaega ning kui tekib kõhklus, kas peaks midagi tegema, aga perearstikeskus on suletud, saab esmalt pöörduda perearsti infoliinile 1220. Viimaks, kui inimesel on tunne, et tema terviseseisund on järsku ja kiiresti halvemuse suunas muutunud ning miski muu pole aidanud, ei ole üldse mitte vale pöörduda kiirabi või EMO poole, kes saavad anda kohapeal esmase hinnangu.
Ülemiste hingamisteede viirushaigused paranevad üldiselt iseseisvalt, kuigi muudavad enesetunde sageli väga halvaks. Perearstikeskuse töötajad katsuvad nõustamise käigus aru saada, kas inimene paraneb või mitte, kas on ohusümptomeid või mitte, mis vajaks muud lähenemist kui rahu andmine, vedeliku tarvitamine ja vastavalt vajadusele palavikualandajate manustamine. Halb enesetunne ja mitu päeva kestnud palavik, millega ohusümptomeid ei kaasne (näiteks palavikualandaja töötab, vedelik püsib sees, uriin ei ole jäänud kinni jms), on arusaadavalt siiski ebamugav olukord inimese jaoks. See võib sageli põhjustada ka teadmatust ja ärevust selle ees, kas ikka läheb paremaks. Pereõde ja -arst võtavad nõustamise käigus ka seda hirmu maha.
Kas koroonaviirusesse nakatunud patsiendil on mingitel tingimustel võimalik kontaktvastuvõtule tulla (või koduvisiiti paluda)?
Meie perearstikeskuse uksed ei ole meditsiinilist abi vajavate inimeste ees suletud, olgu neil koroona või mitte. Tõesti, tavaliselt piisab kaugkontaktist, et teha inimese seisu kohta esmane hinnang ja anda talle ravisoovitused, mida siis inimene saab oma kodus täita. Samas, iga viirushaigus võib ajas tüsistuda ning sellistel puhkudel on vajalik sageli inimest täiendavalt uurida, võtta verd analüüsideks ning mõnikord korraldada ka uuringuid. Kui potentsiaalselt nakkusohtlik inimene vajab visiiti koju või perearstikeskusesse, siis lepime temaga kokku täpse kuupäeva, kellaaja ja logistika.
Oleme oma töö korraldanud nii, et meie perearstikeskuses ei puutu nakkusohtlikud patsiendid kokku nendega, kellel puuduvad viirushaiguste sümptomid. See tähendab, et meil on tööpäeva lõpus, kui hoone on tühjem, spetsiaalsed visiidiajad viirushaiguse sümptomitega patsientidele, kui nendega tegeleb korrektsete isikukaitsevahenditega varustatud pereõde või -arst. Äärmisel vajadusel läheme muidugi inimesele ka koju, ent tavaliselt on sellistel puhkudel mõistlik mõelda, kas tegemist on juba haiguse sellise ägenemisega, et inimene tuleks transportida EMO pinnale täpsemaks jälgimiseks.
Kas võib tekkida vajadus mingeid analüüse teha ja kuidas seda sellisel juhul teha saab?
Nagu eelnevalt öeldud, siis väga suure tõenäosusega on vaja nakkusohtlikul ja viirushaigel inimesel tõesti määrata analüüse, kui temaga on visiit kokku lepitud. Analüüside andmiseks ei pea minema EMOsse, vajalikke analüüse saab kindlasti määrata ja verest võtta meie perearstikeskuses kohapeal. Põletikunäitajate vastused määrame kiiranalüüsina paari minutiga, muude analüüside vastused, kui neid on tõesti vaja olnud, tulevad tavaliselt juba järgmiseks päevaks. Patsiendiga saab kokku lepitud viis, kuidas ta saab analüüside vastustest teada (kas patsient helistab ise või kontakteerub temaga pereõde või -arst).
Lõpetuseks natuke vaktsineerimise kohta ka. Kui palju vaktsineerimise vastu juba huvi tuntakse?
Koroonaviiruse vastu vaktsineerimine on praegu kuum teema ning isikliku kogemuse põhjal on ette tulnud, et päris sageli küsitakse üldiseid küsimusi vaktsineerimise kohta. Leidub patsiente, kes ise proaktiivselt uurivad, kas nad on riskirühmas ja millal oleks neil võimalik vaktsiini juba saada. Samuti on neid, kes täiesti muu teema väliselt deklareerivad, et nemad küll ei kavatse ennast koroonaviiruse vastu immuniseerida.
Vahest kõige rohkem küsitakse, mida mina kui arst uutest vaktsiinidest arvan. Olen neile öelnud, et mitte ükski meditsiinitöötaja ei sunni patsienti tegema seda, mida ta ei taha teha, aga isiklikult ei näe uute vaktsiinidega erilisi probleeme ning olen soovitanud võimalusel ikka kaaluda vaktsiini saamist. Vastamise hetkel on maailmas üle mitmekümne miljoni inimese juba oma doosid kätte saanud ning kuigi draama müüb, pole mina peale üksikute juhtumite näinud eluohtlikke kõrvaltoimeid.
