Eile päikesetõusu ajal nimetas president Kadriorus ametisse järjekordse valitsuse. Sellesse sümboolsesse ajavalikusse võib muidugi mitmeti suhtuda, ainult mitte nii, et tänu päikesetõusule saavadki selle valitsuse päevad päikest täis olema. Ometi vajaks koroonaviirusest vaevatud ja keerulises majandusseisus püsiv ühiskond just praegu lootust, et õige natuke veel ja siis hakkavad hädad järele andma.
Ühe väikese riigi valitsusel võiks ju niisugune missioon olla. Vähemalt võiksime unistada, et midagi niisugust on võimalik. Paraku ei paista häid lahendusi lähiajal õieti kusagilt. Isegi mitte päikesetõusuvalitsusele mitte. Vähemalt mitte enne, kui peaaegu pool maailma põlvili pannud pandeemia on sunnitud taanduma. Nii võimegi tänasest täisjõuga ametisse asuvale uuele valitsusele jätkuvalt keerulisi aegu ennustada. Eestis on aeg keeruline ja tõotab tõsiseid kaklusi veel ka sellepärast, et ees seisab mitu olulise tähtsusega valimist.
Ometi vääriksime just praegu, mil epideemia on kogu rahvast nii vaimselt kui ka füüsiliselt sedavõrd muserdanud, kas või mõneks kuuks poliitikaareenile rahu.
Selles mõttes võiks Eestis, kus võimu hoidmisel on oluline roll läinud äkki naiste kätte, olla uus valitsus koondajaks ja lepitajaks. Kui naised vähegi tahavad, oskavad nad ju kenasti suhteid klaarida. Muidugi vajavad nad selleks ka teist poolt, kes samuti mõistab, et rahu on parim haiguste leevendaja ja ühiskonna ühendaja.
Kui nüüd mehed ka tahaksid… Aga kus sa sellega, nemad kõnnivad, rusikas taskus, ja ootavad parajat hetke!
Ja vaat see, et sõnades soovitakse justkui rahvast säästa, tegudes aga valmistutakse ägedaks valimiskakluseks, teeb meie kõigi jaoks kogu olukorra äärmiselt piinlikuks, küüniliseks ja silmakirjalikuks. Sellest on kahju.
