Sel nädalal avalikustas pressinõukogu taunivad otsused nii Raplamaa Sõnumite artikli kui ka “Pealtnägija” saatelõigu suhtes, mis käsitlesid Mari Minni keerukat olukorda.
Otsuste tegemine võttis pressinõukogul küllaltki palju aega, mis on positiivne, kuna näitab, et oli, mida kaaluda. Samal ajal, kui pressinõukogu teemat arutas, lahkus Mari Minn meie seast jäädavalt. Keerukas olukord, mille tagamaid avas Raplamaa Sõnumite artikkel ning võttis luubi alla “Pealtnägija”, leidis tänu saatelõigule selleks hetkeks ühe pere jaoks olulise lahenduse. Ema ja laps said taas kokku.
Seda on oluline mainida, kuna asjaolu, et muidu võimetuna toimetanud mehhanismid leidsid justkui endas jõu ja võimaluse reaalsete sammude astumiseks alles pärast “Pealtnägija” saate eetrisse minemist ilmestab, milline on ajakirjanduse roll ühiskonnas. Ajakirjandus on väärtus, mille olulisust märkame liiga sageli alles siis, kui oleme sealmaal, kus muud mehhanismid on alt vedanud ja ei ole enam kuhugi pöörduda.
Elu on uskumatult nüansirikas, kogemused subjektiivsed, alatasa takerdutakse kommunikatsioonihäirete taha ning kogu meie olemist juhib justkui bürokraatia. Inimkogemused on emotsionaalsed, isiklikud, aga samal ajal ka universaalsed, sest ei ole välistatud, et ükskõik kes meist võiks sattuda sarnasesse olukorda. On oluline neist asjaoludest rääkida, juhtida neile avalikkuse tähelepanu, et neist kogemustest õppida.
Keerukaid lugusid on väga keeruline edasi anda. Täieliku selguse saavutamine selliselt, et kõik inimesed öeldud sõnadest ühtviisi aru saaksid, on peaaegu võimatu. Aga selle võimatu poole tuleb püüelda ning see on, mida mina pressinõukogu otsusest õppisin. See püüdlus ei lõpe ja muutub kogemusest teravamaks.
Pean oluliseks siin mainida, et mina ja kogu meie toimetus on võtnud eesmärgiks kajastada tõde, nii nagu see end meile on ilmutanud, nii hästi, kui oleme selle enda jaoks selgeks teinud. Meie eesmärk ei ole tõde moonutada või näidata kedagi halvas valguses. Kui on probleem, millele on meie tähelepanu juhitud või mida oleme ise täheldanud, siis me uurime seda ja avalikustame, mida leidsime.
Teatud eluvaldkondades saab määravaks läbipaistvus. Kui tegevus on üheselt mõistetav, ei teki küsimusi. Kui tekivad küsimused, tuleks olla valmis neile ka vastama. Nii nagu mina olin valmis andma selgitusi oma artikli osas. Mitte kunagi mitte üheski olukorras ei teeni mitte ühegi osapoole huve vaikimine või küsimustele vastamisest hoidumine. See on nii lihtlabane teadmine, et on piinlik, et sellega tuleb ikka ja jälle silmitsi seista.
Oma püüdlustes tõe avalikustamise ja selle võimalikult üheselt mõistetavalt lugejani toomisel me järeleandmisi ei tee. Kui on sein ees, siis nii läheb ka kirja, aga küsimusi küsimata me ei jäta. Väga vabandan, kui olen tülikas, aga just see sama ajakirjanduslik eetika sunnib ja suunab mind mitte selga keerama. Iseäranis siis, kui tegemist on aparatuuride peidetud, ebaselge tegevusega.
Tunnistan, et minu kirjutis ei olnud täiuslik, võtan omaks tehtud vead. Ma õpin nendest. Loodetavasti on õpivõimeline ka teine osapool, kes samuti pressinõukogu poolt sõnad kaasa sai. Kuigi esialgu sellest märke ei ole. Küsimused jäid siis ja on endiselt sisuliste vastusteta.
