Sõbralikku liiklusõpetajat Heino Remmelit teavad peaaegu kõik. Kohati näib, et autokool ja Remmel on sünonüümid. See ei ole asjata nii. Lähiajal täitub õpetaja Remmelil 50 sel alal töötatud aastat.

Praegu Rapla Autokool OÜ ridades liiklusõpetajana töötava Heino Remmeli kohta seisab ettevõtte kodulehel, et ta on olnud liiklusteooria õpetaja aastast 1981. Autojuhte on Remmel aga enda sõnutsi õpetanud tegelikult juba alates 1972. aasta aprillist. Alustas ta nimelt sõiduõpetajana.

Seega täituks tal juba tuleval aastal pool sajandit ehk viiskümmend aastat autojuhtide õpetamist. Kas mees selle väga olulise ja aukartust äratava tärminini ka jõuab, ta praegu lubada ei oska. Remmel tõdeb, et plaan oli selline küll ning kuigi vaim on nii värske, et võiks töötada veel mitmeid aastaid, hakkab füüsiline tervis nõudma oma lõivu ja seadma piiranguid. „Tahaksin veel natukene ikkagi elada ka,” ütleb ta pooleldi muheldes. Tööle ta end ohvriks ei too.

Enne kui ma jõuan veel küsidagi, ütleb Remmel, et autojuhtide õpetajaks saamine oli tema kindel soov ja tahtmine ning nii kujunes tänu tema hobile. Kuigi Remmeli peres autot ei olnud, oli vaid hobune, tärkas temas tehnikahuvi, mis viis ta Vigalasse traktoristi-masinisti-kombaineri laia profiiliga erialale õppima. Pärast kooli lõppu läks ta autojuhi kursustele, seejärel suundus sõjaväkke ning kui naastes selgus, et õpitud erialal polnud tööle kuhugi minna, läks Tallinnasse venna juurde.

Tallinnas sõidutas ta haridusminister Ferdinand Eisenit, asus õppima sõiduõpetajaks ja hakkas ka sel alal pealinnas tööle. Remmeli sõnul on ta vahelduva eduga autojuhtide õpetamise kõrvalt teinud ka teisi töid, kuid kunagi ei ole katkenud autojuhtide õpetamise liin. Nii on ta järjepidevalt juba 1972. aastast algajaid autojuhte koolitanud.

Raplamaale sattus Remmel juhuslikult, kui tuttav kutsus. Tallinnaga ei harjunud ta enda sõnutsi õieti kunagi. Ta oli ju ikkagi maalt pärit. Nii tuligi ta Rapla Automisse tööle ning koolitas seal autojuhte Žiguliga. Hiljem hakkas ta sõite tegema oma isikliku Žiguliga ning on endale teadaolevalt esimene sõiduõpetaja, kes õpetas isikliku autoga. Remmeli sõnul peaks arhiivis olema ka filmilint tema sõitudest, sest televisioon olla käinud neid kord filmimas.

Ajavahemikul 1997-2006 oli Remmelil oma autokool koos kuue sõiduõpetajaga ning selles koolis said juhid kõiki kategooriaid õppida. Keerulistest inimsuhetest tingitult ettevõte lagunes ja Remmel jätkas teiste autokoolide ridades töötamist. Isu oma ettevõtet omada sai otsa. Kuigi mehe sõnutsi püüti talle kaikaid kodaratesse visata, pikali need katsetused teda siiski ei lennutanud. „Ükski tööpäev ei ole kaduma läinud,” ütleb Remmel.

Viperustele ja keerukustele vaatamata on ta säilitanud oma kuvandi usaldusväärsest Rapla liiklusõpetajast. Vahel juhtub veel praegugi, et helistab inimene autokooli ja uurib, kas see on Remmeli autokool. „Vastan, et Remmel on küll, aga mitte minu autokool,” muheleb ta.

Pole ka ime, et Remmeli nimi on inimeste meeltesse naelutatud, kui mõelda, kui palju tunde ta on viiekümne tegutsemisaasta jooksul andnud. Neid Remmel ise kokku lugenud ei ole, aga võib arvata, et neid on väga-väga palju. Tihedama graafikuga aegadel on Remmel ühes päevas kuni kolm tundi andnud ja nii mitu päeva nädalas. Lisaks oma põhikohale Raplas, on ta käinud liiklustunde andmas Kehtna kutsehariduskeskuses, Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis, Kaius, Juurus, Kohilas, Märjamaal, Järvakandis ja mujal. Mõni aeg tagasi käis ta ka Järvamaa kutsehariduskeskuses tunde andmas ning teda on kutsutud ka Tallinnasse. Remmeli sõnul on liiklusõpetajaid praegu millegipärast liiga vähe.

Ema käis poja eest autokoolis

Kuigi Remmel ei oska sõnastada, miks ta just õpetajaks tahtis saada, on tema jutust aru saada, et ta naudib oma tööd. „Haridus ei õpeta,” ütleb ta õpetamise kohta. „Inimene peab olema suhtleja. Kõik ei oska suhelda. Mulle meeldib. Üks on ühtmoodi, teine teistmoodi, aga sina pead nende järgi olema. Pead igaühega individuaalselt oskama suhelda,” räägib ta.

Ta meenutab oma kogemust arvutiõppes osalemisest, mil tõdes, et tema õpetaja ei osanud suhelda. Remmeli sõnul on sageli probleeme suhtumisega, mil õpetajad vaatavad oma õpilasi nagu nad oleksid rumalad. Nii aga ei ole tema meelest õige. „Õpetaja peab viima iseennast õpilase tasemele. Kui oled kõrgema kõnnakuga, siis midagi head ei tule. See on põhiline tõde, et pead seletama nii nagu oleksid õpilasega võrdne, et ta saaks sellest aru,” on ta kindlameelne. Remmeli sõnul kipuvad õpetajad unustama, et oli aeg, mil nad ise ei teadnud ka teemast mitte midagi.

Remmeli tundides istuvad õpilased mitte sirgetes ridades, vaid nii, et iga õpilase nägu oleks õpetajale näha. „Kui näen, et õpilase nägu läheb juba kahvatuks, ta ei saa aru, siis räägin natukene teist teemat. Vaatan, läheb roosamaks, siis lähen õpetamisega edasi,” räägib ta muheledes. Lisaks aitab pidev nägude jälgimine olla valvas võimalike muude olukordade puhul. Näiteks meenutab Remmel, et kord kukkus tunnis üks poiss lihtsalt kokku, minestas ära. Olukord laabus, kui kiirabi oli teda turgutanud.

„Mina ei ole kunagi mitte kellelegi öelnud halvasti,” kinnitab Remmel. Ta usub, et kui õpetaja jääb rahulikuks ja vastutulelikuks, püüab ka õpilane õppida paremini. „Kõik need, kes õpilastega jäigalt suhtlevad, jäävad oma õpilastest ilma. Mina olen siis see hea onu,” muigab ta.

Õpilastest rääkides on Remmel täheldanud, et iga kooli õpilastel on oma käekiri ja olemus. Näiteks ühest koolist tulevad väga kuulekad noored, aga teise puhul tuleb pidevalt keelata. Ta meenutab hästi meelde jäänud seika, kui käis Märjamaal tunde andmas ajal, kui seal oli gümnaasiumi direktor veel Raivo Heinaru.

„Milline kord oli koolis, see oli fantastiline,” ütleb Remmel. Ta räägib, et pärast tundi hakkas korrapidaja klassi koristama, tõstis toolid laudade peale ja seejärel pühkis kõik jalgade otsad puhtaks. „Suu jäi lahti, vot on kord majas,” oli Remmel imestunud. Lapsed olid seal tema sõnul toredad. Rapla omasid nimetab Remmel hellitavalt aga näiteks naerukajakateks.

Aastate jooksul on igasugu põnevaid seikasid õpetamisel ette tulnud. Nii näiteks käis kord üks ema oma poja eest koolis. Remmel selgitab, et üks poiss, kes soovis autojuhiluba tegema hakata, läks Eesti merekooli õppima ja ei saanud seetõttu liiklustundides osaleda ning uuris, kas tema ema ei võiks tulla tema eest. Esiti oli Remmel pisut segaduses ja hämmeldunud, kuid lõpuks nii läkski. Ema käis makiga tunnis, istus eespingis ja salvestas. Seejärel poeg kuulas lindid üle. „Poiss tuli koolieksamit tegema ja tegi esimese korraga ära. Pärast tegi ka ARK-i eksami esimese korraga ära,” on Remmel uhke.

Lahke näoga Remmelit teavad siinkandis vist peaaegu kõik. Isegi need, kes ei ole ise tema liiklustunnis käinud. Remmel ja autokool tunduvad peaaegu sünonüümid olevat. Meeldejääv ei ole pelgalt nimi, vaid ka õpetaja olek ning tema olemisviis. Olgu seegi tõestuseks, et kunagised õpilased oma järeltulijad järjepanu just tema juurde õppima suunavad. Tema individuaalne lähenemine on siiras. Ta mäletab sind, kasvõi nime järgi, aga siiski. Meie lehe fotograafi Siimu suutis ta kohe oma pingiridadest meenutada. Kuigi mitte põline raplamaalane, on Remmel siin hästi omaks võetud ning omaks peab ta ka oma õpilasi. Ta jutustab helgelt, kuidas õpilased ikka ligi tulevad ja räägivad.

Seda võib meenutada siinkirjutajagi, et Remmeli juures tunnis käies ei tekkinud kordagi tunnet, et sind ei panda tähele. Ta alati vaatas otse silma, naeratas ja tervitas soojalt, rääkis meeleldi juttu ega tekitanud kordagi tunnet, et õpilane oleks kuidagi vähem tähtsam kui tema. Mis ei tähenda, et tal ei oleks olnud autoriteeti. Pigem vastupidi, austusega noortesse õpilastesse suhtudes oli ta eeskujuks ning teenis sellega välja ka noorte austuse tema suhtes. Tema rahuliku meele ja sõbraliku oleku kõrval on kindlasti suur pluss sügav hääletoon, mida on hea kuulata.

Kes täidab tühimiku, kui Remmelit enam õpetajate nimekirjas ei ole, ta täpselt öelda ei oska. Kedagi ta eraldi välja koolitanud enda asemikuks ei ole. Liiklusõpetaja sõnul tuleb igal ühel neist oma programmid ise kokku panna, et see oleks viimsenigi selge. Ta usub, et ega olukord siiski lahenduseta ei jää. Ka näeb ta, et autokoole mahuks Raplasse veelgi, et õpilastel oleks senisest enam valikut.

„Igale inimesele tuleb läheneda omamoodi, nii nagu tema on. Kui saad inimestega läbi, siis oled võitnud, kõik tulevad,” sõnastab Remmel enda edu saladuse.

Remmeli nime otsides võib leida mitmeid kiitusi liiklusõpetaja Heino Remmeli kohta. Mõned nopped:

2004

„Remmeli autokooli soovitan soojalt. Minu peres on selle kooli läbinud kaks inimest ja ma ise näen, mida nad on seal õppinud.”
„Remmeli kooli kohta vaid kiidusõnu.”

„Soovitan julgelt Heino Remmeli autokooli, käin seal praegu ise ja olen rahul, samuti oma sõiduõpetajaga.”

2005

„Remmel ise on väga muhe vana. Viskab nalja tunnis ja on tore inimene.”

2020

„Kõige parem õpetaja, kes olla saab, on Heino Remmel.”