Brandon Childress (23) on Avis Utilitas Rapla uusim täiendus. Klubi ridades on ta pidanud kaks kohtumist ning kerkinud meeskonna suurimaks skooritegijaks.
Esmalt viskas ta Tartu Ülikool Maks & Mooritsa vastu 25 ning seejärel Tallinna Ülikool/TLÜ vastu 23 punkti. Ta ütles, et meeskonda sulandumine on läinud sujuvalt ning kõik on olnud abivalmis. Keskkond on küll uus, aga isegi siinne lumi talle enda sõnul meeldib.
Laupäeva, 13. veebruari õhtul võõrustas Avis Utilitas Rapla kodusaalis Tallinna Kalev/TLÜ-d. Rapla võttis hooaja kaheteistkümnenda võidu skooriga 81:71. Vahepeal hoiti ka kahekümnepunktilist eduseisu, kuid viimasel veerandajal sulas edu ikkagi kümne silma peale. Aga võit on võit. Ja suur osa selles võidus oli Childressi panusel. Mängu suurima skooritegijana sai ta enda kontosse 23 punkti.
Omapärase käiguna kannab ta seljal number nulli, mida Euroopa korvpallis kohtab harva. Ta ütles, et see number on saatnud teda terve elu. Välja valis ta nulli selleks, et luua sümboolne tähendus – mul ei ole kaotada mitte midagi. Raplamaa Sõnumitel avanes võimalus Avis Utilitas Rapla uue tagamängijaga vestelda pärast esmaspäevast treeningut.
Sinu kahest esimesest mängust Rapla ridades on kirjas kaks võitu. Kas sellist ideaalset algust sa lootsidki?
Brandon Childress: Jah, kui esmakordselt kuulsin võimalusest tulla Eestisse mängima, oli minu soov kohe alustada võitudega. Olin valmis tegema kõike, mida vaja, et võidud võtta – visata punkte, võtta lauapalle või aidata meeskonnakaaslasi. Ükskõik mida on vaja teha, olen valmis seda tegema, et mänge võita.
Kas korvpallitase Eestis on see, mida sa ootasid?
See on erinev võrreldes sellega, millega harjunud olen. Tegelikult on siin kõik erinev. Treenerid, mängude atmosfäär ja isegi ilm, aga ma olin selleks valmis. Olles USA-s, treenisin kaks-kolm korda päevas, et püsida vormis ja olla valmis väljakutseteks, mis ees ootavad.
Mainisid erinevat ilma. Kuidas suurte lumekogustega toime tuled?
Ma täitsa naudin seda. Olen pikalt elanud Põhja-Carolinas, aga vahepeal treenisin ka Miamis Floridas. Seal on väga palav ja nüüd, kui Eestisse tulin, on siin väga külm. Aga mulle meeldib see. See sunnib mind kohanema. Mis mulle enda puhul meeldib, on see, et ma suudan kohaneda ükskõik millises keskkonnas, kus vaja.
Märkasin, et sa kannad särgil numbrit null. Samuti käib see number sinu sotsiaalmeedia nimedest läbi. Miks just null?
Number null on saatnud mind terve elu. Kannan seda, sest ma ei taha, et mulle antaks midagi niisama. Tahan kõik ise välja teenida. Nulli kuju on sarnane sihtmärgiga. Ükskõik kui head või halvad ajad on, tunnen, et minu seljal on sihtmärk. Ja mul ei ole mitte midagi kaotada.
Kui keeruline on liituda uue võistkonnaga keset hooaega?
Minu jaoks on see protsess olnud lihtne. Meeskonnakaaslased, treenerid ja kõik ülejäänud on mind tervitanud avasüli. Võime kõigest rääkida nii korvpallis kui ka väljaspool seda. Nad on võimaldanud mul olla mina ise. Tänu kõigile neile on kohanemine olnud minu jaoks lihtne. Olen õnnelik, et saan siin olla.
Sinu isa Randolph Childress on mänginud NBA-s. Kas on õige väita, et sa oled korvpalli sees olnud terve elu?
Jah, terve elu, alates hetkest, kui ma sündisin kuni tänase päevani. Mu isa mängis NBA-s, aga pärast seda ka Euroopas – Itaalias, Prantsusmaal ja Türgis. Kui ma ise Euroopasse mängima tulin, oli minu jaoks kõige tähtsam leida võimalus, kuidas oma perega suhelda. Sotsiaalmeediaajastul ei ole see muidugi keeruline, aga kui minu isa mängis, siis seda võimalust ei olnud. Austan teda sellevõrra rohkem.
Kas sa käisid NBA mänge vaatamas, kui su isa mängis?
Isegi kui ma käisin, olin liiga noor, et seda mäletada. Hiljem olen küll NBA-d vaatamas käinud. Ühtegi isa mängu küll ei mäleta.
Kui tihti praegu isaga suhtled?
Iga päev. Ta on treener Wake Foresti ülikoolis, kus ma ka ise mängisin. Praegu on meil küll seitsmetunnine ajavahe, aga püüame hoida kontakti võimalikult tihti. Ta püüab minu mänge vaadata nii palju kui võimalik. Teinekord lõikan ise mingid klipid kokku ja saadan talle, et arvamust küsida.
Millal sa otsustasid, et tahad saada korvpalluriks?
Seitsme-kaheksa-aastaselt. Algul mängisin lihtsalt selleks, et olla koos oma sõpradega. Minu esimene spordiala oli Ameerika jalgpall. Olin selles tegelikult päris võimekas.
Super Bowli vaatasid sel aastal?
See oli liiga hilja öösel. Hommikul ärkasin ja vaatasin, et Buccaneers võitis.
Kes olid noorena sinu eeskujud?
Esiteks minu isa loomulikult. Olen alati tahtnud olla oma isa moodi. Eeskujusid on olnud tegelikult veel. Näiteks Kobe Bryant tema mentaliteedi tõttu ja selle poolest, kui palju ta vaeva nägi. Kyrie Irving samuti, temale vaatan alt üles. Olen tuttav tema isaga ja me suhtleme paar korda kuus.
Pealtvaatajaid praegu saali ei lubata. Kui palju see sinu mängu mõjutab?
Alguses arvasin, et mõju on suurem, aga nüüd olen juba harjunud. Olen käinud isa mänge Euroopas vaatamas ja tean, et fännid võivad kohati päris hulluks minna. Võib-olla on fännide puudumise tõttu surve väiksem. Kui fännid on emotsionaalsed, läheb mäng kiiremaks, ja kui neid ei ole, siis on mäng rahulikum.
Mis on sinu eesmärgid korvpallis?
Minu eesmärk on lasta korvpallil mind juhtida kohtadesse, kus ma varem ei ole käinud, ja kohtuda inimestega, kellega ma muidu ei kohtuks. Selle kaudu tahan luua endale erinevaid võimalusi ja seni on kõik hästi läinud.
Lähinädalatel hakkab USA-s pihta March Madness. Tegemist on korvpalli mõistes tippülikoolide vahelise võistlusega. Oled sa ise selles osalenud?
Jah, see oli suurepärane kogemus. Mängisime Daytoni ülikooli vastu Ohios. Mäletan, et ilm oli väga külm. Me küll kaotasime, aga fännide toetus oli suurepärane. See oli suur asi, kui otseülekandes minu nimi välja hõigati. Paljudel korvpalluritel ei avane võimalust March Madness’il osaleda, aga minul see õnneks avanes.
Mida sulle meeldib teha lõõgastumiseks?
Suhelda sõpradega ja näha, kuidas teised naeratavad. Aeg-ajalt üritan raamatuid lugeda. Nüüd õpin rohkem söögitegemist. Olen proovinud erinevaid retsepte, millega vanaema ja ema on abiks. Olen väga rahulik tüüp, väljas eriti hea meelega ei käi. Ainult koos meeskonnaga, kui käime koos söömas.
Lõpetuseks soovita head filmi.
Vau! Filme meeldib mulle vaadata küll. Need on osa minu elust. Üks minu lemmikuid on “The Equalizer” (Eesti filmilevis “Kutsuge McCall” – toim), kus peaosa mängib Denzel Washington. Teisel kohal oleks “Training Day” (“Treeningpäev” – toim).
