Rumal küsimus – teadagi räägivad kõik koroonast. Isegi president rääkis oma kõnes koroonast. Tõsi küll, tema nimetas seda üleilmset hädatekitajat pisut peenutsevalt kroon- ja pärgviiruseks. Presidendile pole mõtet seda pahaks panna. Presidentide keelekasutus, nagu ka kõik muu, võibki argipäevasest mõneti erilisem olla. Eelmine president, Toomas Hendrik, nagu mäletame, hakkas selletõttu koguni keeleuuendajaks. Tema ajastut jääb meenutama õige mitu uut sõna.
Aga me rääkisime ju koroonast. Sellest, mis kõigil huulil ja mõtteis. Kellel hirmust värelevana, kellel kurja sajatusena. Tuimalt ükskõikseks ei jää keegi, kui koroona kõrvusse kostab, igalühel on midagi kirglikku sellega seoses lisada.
Mõjukamad on muidugi need, kes omaenda hirmusid teiste hirmutamisega lahjendada püüavad. Või siis teiste hirmudele toetudes oma mõjuvõimu katsuvad suurendada. Nagu näiteks poliitikud teevad: „Pange tähele! Meie nõuame valitsuselt aina karmimaid piiranguid! Ärge seda unustage, varsti on valimised!” kõmistab opositsioon. Ja koalitsiooni tiib lubab häält väristades: „Jah, me paneme kõik kinni, isoleerime, kontrollime ja karistame!”
Tagajärgedele täna veel ei mõelda. Nendest isegi ei räägita. Võimalikust majanduskriisist mõned pisut kõnelevad. Sellel on muidugi ka tagajärjed, aga mitte nii rasked nagu sellel, et kaks viimast aastat on jätnud sügavad haavad peagi ellu astuva põlvkonna haridustasemesse. Iga uue piiranguga vähendatakse selle põlvkonna enesekindlust. Nendest haavadest jäävad alatiseks inetud armid, mida ei silu mingi iluraviga. Need armid jäävad pikaks ajaks meie majandusse, kultuuriellu ja poliitikasse. Need annavad tunda ilmselt mitme järeltuleva põlvkonna käekäigus.
Sellele ei julgeta täna mõelda, sellest ei taheta rääkida ja loomulikult ei kavatse keegi ka vastutada. Me tahtsime ju parimat, aga läks…
