Reet Saar
Raplamaa Sõnumite küpsemas eas lugejatele tuleb kindlasti tuttav ette kunagise rajoonilehe Ühistöö ajakirjaniku Mati Laose nimi, kes töötas toimetuses 1980. aastate alguses. Viimastel aastatel on Laos hakanud end teostama ilukirjanduse vallas.
2020. aastasse jäi 30 aastat ajakirjanikuna töötanud ja varem mitmeid majandusteemalisi raamatuid kirjutanud mehe esikromaan „Punane Mata Hari“. Selles kirjeldatakse maailma spioonilugude üheks naistäheks saanud Jäneda parunessi Maria Budbergi ülikirevat elukäiku.
Eelmisse aastasse jäi ka novellikogumik „Pandora laegas“, alapealkirjaga „Lugusid ENSV-st ja mitte ainult“. See raamat on esitatud Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna nominendiks. Auhinnaga tunnustatakse autoreid, kes õpivad või töötavad Tallinna Ülikoolis või on selle vilistlased. Laureaadid kuulutatakse välja 18. märtsil, Tallinna Ülikooli päeval.
Pealkirjast
Lugejale antakse esmalt pealkirja selgitus. Pandora oli vanakreeka mütoloogias naine, kes tõi inimkonnale vaid õnnetusi. Jumalad andsid talle kaasa kahe sangaga anuma (hiljem „muutus“ see ebatäpse tõlke kaudu laekaks), mida ei tohtinud avada, et pahed välja ei pääseks. Kuid naiselik uudishimu käis ohutundest üle. Kui kaas sai peale tagasi, jäi anumasse vaid ainus, mis ei jõudnud sealt väljuda – Petlik Lootus. „Seepärast ongi vist maailmas sedavõrd palju pahesid ja ootamatult vähe lootust,“ kirjutab autor avasõnas.
Iga jutukese juhatab sisse mustal taustal olev valge amfora, mille kujundaja Emma Darvis on rohkem või vähem nähtavale kohale paigutanud. Kui soovite, võib seegi võte olla viide petlikule lootusele, mis nende 16 loo kaudu esitatud on. Kõik novellid peale viimase, mis käsitleb koroonapiirangute perioodi, tõukuvad Eesti NSV aegadest. Autor tunnistab, et esiplaanil on kunstilised kujundid, seega käib võimendamine ja omalooming asja juurde, kuid informeeritumad lugejad võivad ära tunda ka konkreetseid persoone, kellest kirjutatakse.
Lopsakad lood
Esimese loo peategelane on käremeelne ja vankumatult sotsialismiideedesse uskuv sõjaveteran Marfa, kellest pidi saama ENSV 25. aastapäeva näitusel saalivalvur. „Kuupaistesonaat“ teeb selgeks, kui oluline on tunda heliteoste autoreid. Muusika- ja kunstivõtmes jätkab „Kadrioru Steinway“, mis maalib lopsaka pildi sellest, kuidas valvekoondise töötaja Galina võõrustab õhtul lossis siia külmavarju tulnud kolleege ja suupistelauaks valiti klaverikaas. Pärast kõike pilliga ja selle peal tehtut jäi tippklassi klaveri si, hoolimata häälestajate ponnistustest, ikka veerand tooni valetama, nagu maakultuurimajas aastaid külmetanud klaver. Selliseid võrdlusi pikib autor tekstidesse ridamisi.
Siinkirjutajale oli üks kõnekamaid jutte „Militsionäär ja olümpiamängud“, milles räägitakse toimetuse spordiosakonna toimetaja siseheitlustest. Kuidas ikkagi kajastada 1984. aasta Los Angelese olümpiamänge nii, nagu käsivad partei ja peatoimetaja: valgustada, aga osavõtmatult? Aga see on ju olümpia, mitte viienda järgu karjamaavõistlus! Lugu oli mõjusam veel sellepärast, et kunagi Noorte Hääles töötanuna oli lugedes kogu aeg silme ees pilt toimetuse koridorist, rääkimata tuttavatest tegelastest.
Niisiis, kui õhtune valvelugejate punt oli toimetuses mõned joovastavad joogid manustanud, tuli spordiosakonna juhatajal mõte korraldada kohapeal oma olümpiamängud. Kõrgendatud meeleolus seltskond kiitis heaks ka plaani joosta antiikses stiilis ehk alasti. Antiikses Kreekas oli naistel keelatud tribüünidele tulla, kuid kolmandalt korruselt kostnud kahtlast müdinat tuli uurima militsionäär Njurka. Ootamatu takistus joosti jalust maha ja ta leidis end ebasündsas poosis hirmuäratavalt palja ja suguküpse mehe alt. Lugu lõpeb nii: „Kunnar oli õnnelik. Üldsuse survel maha vaikitud olümpiamängudel oli nüüd siiski jumet!“
Nõukogudeaegse organiseerimise tippklassi näitab „Operatsioon „Lõhe““, milles Haapsallu puhkama tulnud kosmonaut avaldab soovi minna lõhet püüdma. Paraku pole selle kala hooaeg ja neis vetes pole enam lõhesidki, aga külalise soov paneb kõik rattad käima.
Raamatu pealkirjaga sama nime kandev „Pandora laegas“ põimib naiseliku uudishimu ja kättemaksu. Juttudes on kajastusi äritegemisest ja äraelamise oskusest, aga ka riigipiiri ületamisest tankiga. Kogumiku lõpetab muhe „Tagasi Eestisse: kass, mina ja pandeemia“, milles autor kirjutab soojalt kass Närust, kes aitas isolatsiooniaega üle elada, kuigi mängib ka korralikult peremehe närvidel ja võimaluse korral pistab nahka ta lihapirukad, jättes kapsapirukad armulikult järele. Värve lisab majanaabri rasvane angoorakass Viktor Stepanovitš Tšernomõrdin, kes harvadel plenaaristungitel paistis Näruga hästi läbi saavat. Lõpuks tunnistab autor, et on oma kassile siiski tänu võlgu, sest loom aitas üksikul inimesel elada üle esimese koroonalaine.
„Pandora laeka“ novellide peategelasteks on suurema ja väiksema kaliibriga tegelased, kelle mahlakal kirjeldamisel pole hüperboolidega kokku hoitud. Samas toovad need lood välja nõukaaja elule iseloomulikke jooni. Irooniavõtmes kirjapandu aitab minevikuga läbi naeru hüvasti jätta.
Tunnistab autorgi lõpuridades, et olgu juttude tõele vastavuse protsent milline tahes, vähemalt annavad need elule värve.
Mati Laos ütles, et praegu on „Pandora laegast“ tellinud raamatukogud, kuid ta kaalub selle müüki toomist ka Rappeli keskuse raamatupoodi.
