Kahe eelmise aasta peale on Raplamaa Külade Liidu komisjon oma valiku teinud ja parima küla välja valinud. Nüüd on hea aeg, et avaldada natukene omi mõtteid külaelust ja särasilmsetest inimestest.
Tegelikult olen ma päris tänulik, et koroona tõttu ei saanud komisjon (kuhu ka mind oli kaasatud) küladega tutvuma minna. Olen korra varem sellisel külade ringreisil kaasas käinud ja eks see natuke selline läbijooksmine ole. Mingi pildi küladest saab, kuid päeva lõpuks oled emotsioonidest nii tulvil ja peas on kõik sassis. Seekord saime aga võimaluse võtta need viis küla, kes hindamiskomisjonile ankeedi esitasid, järjest ette ja saime natuke süvenenumalt külaelu ja sealse rahvaga tutvuda.
Peab ütlema, et pärast neid külastusi oli eriti raske oma hinnangut anda, kuna kõigis kohtades oli see miski, mis kõnetas. Näiteks Vaoperes on kohalik ajalugu see, mida tasub ka väljaspool küla inimestele tutvustada, ja sealsetel inimestel on oskus suurelt unistada ning tasapisi oma elukeskkonda aina mugavamaks muuta.
Prillimäe tugevus on sport ja juba vihjati mulle, et nüüd said nad ka uued trenažöörid ja kiiged, nii et kevadel tasub neile külla minna. Sport ja tervis on rahvast ühendavaks lüliks ka Adila-Pihali külade piirkonnas ja Kivi-Vigalas. Ja mõlemas kohas tundub olevat eriti palju neid, kes tulevad ja lihtsalt teevad ära selle, mis vaja, ilma et pikalt paluma peaks. Teistest veidi soojema tunde jättis minusse aga Purila küla, kus peale inimeste võlus mind ka see koht. Kujutasin ette, kui tore seal suvisel soojal ajal mõnel üritusel oleks käia ja jalutada.
Kõigist kohtadest lahkusin ma tundega, et see on äge koht ja seal on eriti ägedad inimesed. Ja nagu eriti aasta küla tiitli saanu puhul tuli tõdeda, pole vaja erilisi ehitisi või suurejoonelisi sündmusi selleks, et luua ühtset kogukonda ja silmapaistvat küla. Meenub lause tänavusest presidendi kõnest: “Betoon ei ole kultuurikandja, inimesed on.“ Sama kehtib külaelu arendamise kohta. Kogu infrastruktuur ja eluks vajalikud asutused võivad ju olemas olla, kuid kui pole aktiviste, kelle silmad säravad, pole ka õiget elu selles kohas.
Huvitav, et millegipärast just külades ja alevikes on särasilmsete inimeste kontsentratsioon eriti kõrge. Ju siin kehtib reegel, et sarnane tõmbab sarnast. Nii põnev on kuulda lugusid, kuidas külad on kasvanud, võib-olla mitte niivõrd füüsiliselt, rahvaarvu mõttes, kuid vaimult. Alustatakse millegi pisikesega, pannakse mõte idanema, keegi haarab sellest kinni ja märkamatult on lumepall veerema pandud.
Muidugi võib alati kurta, et maal on raske ja kuidas sa seda külaelu arendad, kui raha pole. Aga kurtmisega ju kaugele ei jõua. Tuleb meelde üks hiljutine persooniintervjuu, kus toodi näide pildist, millel rida pliiatseid rivis, ärakirjutatud, kulunud ja mustad. Ja siis nende seas üks, mida ei olnud kasutatud. Hästi lihtne on olla see terav, kulutamata pliiats, teiste seast silma paista ja kritiseerida neid, kes midagi teevad, selle asemel, et ise ka teha. Sedasorti inimesi kohtab muidugi igas kohas. Alati aga ei peagi ise kätt külge panema, ise korraldama midagi, vaid juba see annab kogukonnale hoogu juurde, kui külategemistest osa võetakse.
Neile küladele, kes aga arvavad, et nende kodukant on liiga väike või nad ei paista teiste hulgast silma, tahaksin öelda, et tegelikult ei ole oluline, kui palju sa midagi teed, vaid see, et see on tehtud südamega, ja on neid, keda tehtu kõnetab.
