Naabrid kiusavad! Elanikud ei tea, mida teha

Rapla ühes kortermajas on elanikud hädas pensioniealise naise ja tema umbes viiekümneaastase pojaga, kes on vaenulikud teiste suhtes ning on samal ajal veendunud, et hoopis neid kiusatakse.

Toimetuse poole pöördus kortermaja elanik Tiia, kes selgitas, et juba aastakümneid elavad temaga ühes majas ema ja poeg, kes oma ebaadekvaatse käitumisega häirivad oluliselt teiste elanike elu. Ema on tänaseks päevaks tubane pensionär ja tema poeg on töövõimetu, umbes viiekümnendates eluaastates mees. Seda küpses keskeas meest nimetavad aga mitmed majaelanikud hellitavalt „poisiks”, kuna tegemist ei ole tavalise inimesega. Kõik teavad, et tal on mingisugune vaimne erivajadus. See ei paista nii otseselt välja, aga sellest on aru saada, kui temaga vestelda. Nii räägivad majaelanikud.

Tiia ja mitmed teised majaelanikud, näiteks Heino ja Siiri, kirjeldavad kummalisi kokkupuuteid ema ja pojaga, mis osalt ärritavad, aga teisalt tekitavad ka hirmu. Ühine joon, mis majaelanike juttudest esile kerkib, on „poisi” veendumus, et see kortermaja on justkui tema oma. Ta käib ringi ning veendub ohutuses, astub koputamata võõrastesse korteritesse, öeldes, et peab ju kontrollima. Kui ühe korteri omanik oma akna ees oleva murulapi üles kaevas, käis „poiss” karjumas, et keegi on maad varastanud.

Majaelanikud on täheldanud ka, et keegi on autorehvide ventiile lahti keeranud, nii et hommikul tööle minnes on autojuhid avastanud, et rehvid on tühjad. „Poisi” naaber Heino kirjeldab, kuidas talvisel ajal hommikul prügi välja viima läks ja pärast enam tagasi tuppa ei saanud, sest „poiss” oli tema järel oma korterist välja jooksnud ja välisukse kinni pannud. Võtit Heinol ei olnud ja naine kodus magas. Selliseid ja sarnaseid olukordi juhtub majas kogu aeg.

Kõige suurem murekoht on emal-pojal seoses majaühistuga. Nad on veendunud, et ühistu varastab raha. Tiia tütar Diana Mäng on praegu ühistu esimees ning saab kaela suurema osa „poisi” vihast. Pidevalt on nõudmised, et kõik korterid peaksid esitama oma igakuised arved „poisile”, või arupärimised, kas eelmise ühistu esimehe käest on ühistu krediitkaart ikka ära võetud, kuigi sellist asja ei ole kunagi olnudki. Rääkimata ühistukoosolekutest, mida tuleb Dianal pidada „poisi” karjumise ja vastuväidete kiuste.

Lisaks kirjeldab Diana, kuidas „poiss” helistab tema töökohta Rapla haiglas ja räägib igasuguseid absurdseid asju, alates sellest, et Diana teeb mürgisüste inimestele, ja lõpetades sellega, et ta on uurinud „poisi” ja tema ema terviseandmeid. Diana neid süüdistusi omaks ei võta. Ta teab kolleegide kaudu, et korra on „poiss” ka haiglas kohapeal käinud ja erinevaid kabinette külastanud sooviga Diana kohta süüdistusi esitada.

Alles hiljuti võttis Dianaga ühendust advokaadibüroo ning nõudis „poisi” ja tema ema esindajana näha majaühistu dokumente, et veenduda, et raha mujale kantimist ei ole toimunud. Diana loovutaski dokumendid advokaadile vaatamiseks. Rohkem ta advokaadist midagi ei kuulnud. Arvatavasti seepärast, et etteheiteid ei olnud. „Kõik on aus ja ilus, hästi majandatud,” ütleb Diana.

Kogemusi aastakümneid

Ka eelmine ühistu esimees Siiri Kala räägib oma kogemusest, kuidas pidi igal sammul aru andma „poisile” ja tema emale. Suures plaanis võib nõustuda, et „poisi” tegevus on eelkõige tüütu ning põhjustab palju asjatut peavalu, aga osa käitumisest tekitab teistes majaelanikes hirmu. Siiri Kala jaoks kulmineerus umbes viisteist aastat tagasi üks tavapärane sõnavahetus ema ja „poisiga” selliselt, et ema tõukas ta suurest ärritusest trepist alla. Seda olukorda nägi pealt ka Siiri toona 5-aastane tütar. Siiri tegi politseisse juhtunu kohta avalduse ja tõukajale määrati aastaks lähenemiskeeld.

Füüsilist kontakti on olnud majaelanikel ema ja „poisiga” veelgi. Marit, kes tänaseks enam seal kortermajas ei ela, meenutab, kuidas tema toona 10-aastane poeg hakkas koos sõbraga majast välja trenni minema, aga ema ja „poiss” ei lubanud neid koridoriuksest välja, vaid suunasid neid hoopis keldrisse. Ehmunud poisid tulid korterisse tagasi ja kurtsid Maritile. Marit läks seejärel uksele ja palus emal ja „poisil” poiste kiusamine lõpetada, mille peale oli ema tulnud ja käes olnud toidukotiga Maritile vastu pead virutanud. Poisid said trenni ja olukord vaibus sel hetkel, kuid Marit tegi avalduse politseisse.

Selle vahejuhtumi tulemusena korraldati Rapla vallavalitsuses ümarlaud, kus osalesid Mariti ja Siiri mälestuste järgi nii ema kui ka „poiss”, vallaametnikud, politseiametnikud ja osa majaelanikke. See ümarlaud, mis leidis aset umbes kolm aastat tagasi, oli esimene kord, kui majaelanikud tundsid, et nende muret võetakse tõsiselt. Muud lahendust siiski ühelgi ametnikest pakkuda ei olnud, kui vaid proovida konflikti majaelanike ning ema ja „poisi” vahel lahendada.

Marit meenutab, et üks politseiametnik oli tal soovitanud elukohta vahetada. See aga ei lahenda Mariti sõnul probleemi, kuna järgmisel inimesel, kes sinna kolib, tekivad täpselt samasugused mured. Marit lõpuks siiski vahetaski elukohta, kuna ta ei soovinud, et tema lapsed peaksid kartma üksi koju tulla.

Pidev hirmutunne

Rapla vallavalitsuse sotsiaaltööspetsialisti Maarika Leenurme sõnul ei saa vallavalitsus majaelanike omavahelisse konflikti sekkuda. Sotsiaalset probleemi, mida lahendada, ei ole, kuna ema ja poeg tulevad oma eluga ise toime. Ka sotsiaalkindlustusameti kommunikatsioonijuht vahendab ameti seisukohta, öeldes, et selle juhtumi näol on tegemist inimestevahelise konfliktiga ning ebaadekvaatselt võivad reageerida kõik inimesed. Nende soovitus on pöörduda politseisse.

Siiri Kala usub, et ema ja poja suurim hirm on, et keegi püüab nende korterit ära võtta. Kuigi hirm on alusetu, arved on neil makstud ja alust korteri äravõtmiseks ei ole, otsib ühistu täna võimalusi, kuidas hirmu ja frustratsiooni tekitavatest naabritest lahti saada. Otsus ei tulnud üleöö, vaid selleni on viinud kümned aastad järjepidevat ebaadekvaatset käitumist, mis on suures osas ühistu esimeeste ja teiste majaelanike poolt dokumenteeritud. Meedia poole on majaelanikud pöördunud soovist juhtida tähelepanu olukorrale, millele justkui ei leidugi lahendust ja ükski ametkond aidata ei saa. Nad teavad, et ei ole oma murega üksi.

Pärast mitmeid füüsilisi kokkupuuteid, aastakümneid ettearvamatut pahatahtlikku käitumist ning laste hirmutamist, elavad majaelanikud pidevalt üle õla vaadates ja järgmist „üllatust” oodates. Peamine, mis täna majaelanikke tegutsema sunnib, on hirmutunne. „Ikka on hirm, ma ei tea, mis selline täisjõus mees teeb, äkki tuleb ukse taha ja tuleb kallale,” ütleb Diana. „Praegu on kahuritoru otseselt minu lapse peal, me kardame,” räägib Diana ema Tiia.