Eesti Kultuurkapitali Raplamaa ekspertgrupp andis sel korral preemiad üle vabas õhus – kultuurielus silmapaistvaid tegusid teinud 17 inimest ja ühendust kutsuti reedel kokku Rapla kultuurikeskuse sisehoovi.
Kultuurikeskuse punased toolid olid hoovis maamärkidena täpselt parajate vahedega paigutatud, et kõik võiksid julgelt jalga puhata. Kuna õues valitsesid miinuskraadid, käis tunnustamine hoogsas rütmis ja kuuma joogi saatel. Glamuuri ja sooja tuba palus ekspertgrupi liige Andres Saks külalistel endale ette kujutada.
Raplamaa ekspertgrupi esimees Margit Kuhi kasutas avasõnas Jean-Paul Sartre’i teose „Sõnad” mõtet, et kultuur on inimese looming. „Temas kujutab inimene ennast. Temas tunneb inimene end ära. See kriitiline peegel on ainus, mis talle tema pilti näitab. Võib öelda, et kõik täna siia kutsutud nominendid otsivad oma peegeldust erinevatest valdkondadest käsitööst kehakultuurini, muusikast kirjanduseni, kunstist rahvakultuurini,” rääkis Kuhi. „Teie tööd ja loomingut on märgatud. Teie töö ja looming on ühiskonnast tagasi peegeldunud ja inimesi mõjutanud. Olen ikka öelnud, et Raplamaa kõige suurem rikkus on meie inimesed,” jätkas Kuhi.
Kinnastes käte summutatud aplausi saatel tehti algust preemiate üleandmisega inimestele, kelle panus maakonna kultuurilise pildi rikastamiseks on olnud suur. Kokku jagati välja kümme aastapreemiat, viis kultuuripreemiat ning kuulutati välja elutööpreemia laureaat ja Raplamaa Kultuuripärl 2020.
Elutööpreemia pälvis Madis Pärn oma töö eest Alu spordielu ülesehitamisel ja hoidmisel ning hindamatu panuse eest maakonna spordielu edendamisel (loe ka lk 8-9). Ta töötab Alu spordihoone administraatori ja majahoidjana ning spordiürituste korraldajana Rapla vallas.
Madise kirg on sport, ta on olnud ise maadleja ja maadlustreener, elab kirglikult kaasa Rapla korvpallile ja teistele maakonnas harrastatavatele spordialadele. Ta teab spordist kõike, sest on juba aastakümneid korraldanud erinevate spordialade üritusi kohalikele, Rapla valla rahvale ja maakonnale ning laiemale üldsusele. Suurimad ja pikaaegsemad korraldatavad spordiüritused on Ennu Soodla mälestusvõistlused lauatennises, Alu suurjooks ja Alu minijooks.
„Iga tunnustus on tore asi,” ütles Pärn, kuid lisas, et saavutuste taga ei ole tema üksinda. Toeks on pika perioodi vältel olnud nii abikaasa kui ka pojad. „Ilma nendeta ei oleks ma Alu suurjooksu suutnud kuidagi 30 korda läbi viia,” ütles Pärn.
Tunnustus kui ettemaks
Koostöös Raplamaa Omavalitsuste Liiduga valitakse ka Raplamaa Kultuuripärli. Tunnustuse osaliseks sai Margus Mikomägi kui „Rapla ja muu maailma teljel kirjutav kultuuritark, kes aeg-ajalt kastab oma vaimusärgi ajavoolu jõkke, peatab voolu ja paneb sinna korraks muljetavaldava kommentaaritõkke”. Selle iseloomustuse autor on Valter Uusberg kui Margus Mikomägi pikaajaline sõber ja kaasteeline.
Kultuuripärli tiitli pälvis Mikomägi pikaajalise kultuurivaldkonnas töötamise eest, peegeldades kultuuri eri tahke oma põhjalikes kirjutistes. Ta peegeldab Raplamaa kultuurielu põhjalikult nii Raplamaal kui ka üle-eestilises meedias.
Mikomägi tõdes, et suured tunnustused on talle alati ootamatult tulnud ja olnud justkui ettemaksuks.
„Nad on mind käivitanud tegema seda, mille eest mulle niisugused autasud on tulnud. Äkki see ka. Ma oleks selle üle väga rõõmus,” arvas Mikomägi. Ta tõdes, et praegune aeg ei ole kultuuri- ja loometegevuseks inspireeriv olnud. „Äkki see käivitab mind,” ütles Mikomägi.
Ta tõdes, et ei ole oma tegevuses kodumaakonda tähtsustanud ja seda olulisem selline tunnustus on. „See on üks tähtsamaid tunnustusi üldse, et mind märgatakse ka siin, kus ma tegelikult aastaid elan ja kus ma olen kasvanud,” rääkis Mikomägi.
Ta jutustas, kuidas ta vabariigi presidendilt teenetemärgi saamisel mõtles oma emale, kes kindlasti tunnustuse üle oleks rõõmustanud. Ka sel korral liikusid mõtted vanemate juurde. „Kindlasti oleks minu isa väga rõõmus, kui ta kuuleks, et mind nii on tunnustatud, sest tema oli tõeline Raplamaa patrioot,” ütles Mikomägi.
Kultuuripreemia pälvis viis isikut ja organisatsiooni, kes on aastate jooksul oma tegevusega silma paistnud:
Marike Uusjärv pikaaegse koorimuusika ja rahvakultuuri traditsioonide hoidmise eest Kabala piirkonnas
Evelin Saul ja Juss Heinsalu, Kohila sümpoosioni korraldajad. Sümpoosion on traditsioonide kandja ja oluline sündmus kohalikul ja rahvusvahelisel tasandil, mis kogub kaasaegseid puupõletusalaseid teadmisi, oskusi ja toimib nende vahendajana nii professionaalses ringkonnas kui ka tavapubliku hulgas
MTÜ Wäega Wärk pärimustraditsioonide hoidmise ja innustunud levitamise eest Märjamaal
Rait Talvoja paikkonna ajaloo säilitamise ja tutvustamise eest
Kairis Kontus pikaaegse panuse eest kultuurielu edendamisse ja kogukonna kaasamisse Kohilas
Möödunud aasta saavutuste eest pälvis aastapreemia kümme isikut ja ühendust:
Maarika Lips, Rapla maakonna emakeele õpetajate ühenduse pikaaegne esimees, emakeele ja kirjanduse propageerimise ning koolinoorte inspireerimise eest
Ingrid Lenk hingega tehtud töö eest kehalise kasvatuse ja liikumise propageerijana Rapla Vesiroosi koolis ja maakonnas
MTÜ Filmipidu, noorte filmifestivali Kaader korraldaja, noorte ja filminduse sinasõpruse hoidmise eest
EELK Hageri koguduse kammerkoor Lambertus Eesti algupärase koorimuusika edendamise ja salvestamise eest
Jüri Pritšin Kohila valla laste ja täiskasvanute spordielu edendamise eest
Kapa festival suurepärase festivali korraldamise eest
Siim Viisut saalihoki elu edendamise eest maakonnas ning Kehtna-Rapla ühisvõistkonna eduka juhendamise eest
Malle Talvoja Juuru piirkonna kultuurielu elavdamise ja raamatukogu arendamise eest
Annika Tammus saalihoki elu edendamise eest maakonnas ning Kehtna-Rapla ühisvõistkonna eduka juhendamise eest
Maria Saarna Hageri kogukonna kultuuri- ja seltsielu aktiivse edendamise eest
Valter Uusberg Margus Mikomägist
Rapla ja muu maailma teljel kirjutamine
Margus töötab Maalehe juures, peab veebiväljaannet Teatritasku ja üllitab koos riskijulgete kirjastajatega aeg-ajalt mõne raamatu tinglikus sarjas nimega „Koguja Raamat“. Just neis hakkasin märkama seda „Rapla ja muu maailma telge“. On tajutav, kuidas ta oma mõtterännakute, reaalsete reiside või mälestuste kirjeldustes jõuab kuidagi märkamatult tagasi kusagile siia nende väärtuste juurde, mille keskelt on end kunagi sirgu ajanud ja mis talle siiani jõudu annavad. Olgu näiteks kasvõi see, et tema möödunud aastal ilmunud paljudele tuntud inimestele järelehüüetega tervikteos „Surnute raamat. Elu kiituseks“ (Kirjastus Kaarnakivi Selts 2020) algab tekstiga emale ja lõpetab tekst kaaslinlasele Andres Ehinile, vahepeal olulisel kohal tekst isale ning kusagil ka järelehüüd Raplas maha võetud linnapuudele.
Kultuuritark
Pakun, et Marguse maailma keskpunkt, vähemalt kui ilmad seda lubavad, on Raelas. Siin, isale kuulunud väikese talukoha õuel seisab avara ukseava, muldpõranda ja kõrge viilualusega „vabaõhu“ehitis. Margus on selle sisustanud „kultuurikuuriks“. Pakub varju vihma ja tuule eest, palava päevaga on meeldivalt jahe. Seintel mõni talutööriist, kuid ohtralt plakateid olulistest kultuurisündmustest. Käepärane pehme mööbel kutsub kohe sügavalt istet võtma, keha kinnitama, kohvi jooma või Margusele omaselt vabalt suitsu tegema. Ja muidugi loovalt teemalt teemale liikudes vestlema, partneriga resoneerudes vabalt mõtisklema.
Kui kuuril oleks külalisteraamat, oleks see rabavalt rikkalik. Margus kuulab, intrigeerib, kirjutava inimesena sõnastab mõtted täpselt. Ja muidugi enam mitte ainult siin „kultuurikuuris“ Margus vaatleb, loeb, kirjutab.
Kastab oma vaimusärgi ajavoolu jõkke
Margusele meeldib laulda ja end kitarril saata. Ise otsustab, kas, millal ja mida laulab. On üks laul, mida ma eriti ootan, kui juhtun juures olema, näiteks emakeelepäeva või hingedeaja kontsert-mõtlustel koos noorte koorilauljatega. See on „Jõgi voolab“, laul Marguse ühe lemmikautori Jaan Kruusvalli näidendi „Jõgi voolab“ lavastusest, mida 80-ndate alguses Ugalas mängiti, Margus näitlejana laval, lavastas Jaan Tooming, laulutekstid Hando Runnelilt.
Jõgi voolab
kastan särgi jõkke
hetkeks peatub jõgi
hetkeks panen tõkke
Paneb ajavoolu kommentaaritõkke
Ajavool, ajajäljed, ajaga opereerivad kunstid – neis kõigis on annus kaduvust. Ajas kirjutatud tekstid (ka teatrikriitika) on kommentaarid ajale, põgusad tõkked ajavoolu sees. Kui aeg möödas, leidub neis üht-teist iseloomulikku nii ajavoolu kui ka kirjutaja kohta.
