Naiste Ööde Filmifestival oli algul kavandatud hübriidfestivalina ning pidi toimuma nii veebis kui ka saalides. Piirangute tõttu sai hübriidfestivalist veebifestival.
4. märtsil algas kolmas NÖFF, mis vaatas otsa keskkonnaga seotud probleemidele ning suunas inimesi rohkem otsima ja leidma sidet loodusega. Algul värvika ja mitmekesise kavaga välja tulnud festival pidi end viimasel hetkel valitsuse kehtestatud piirangute valguses ümber häälestama ning nii palju kui võimalik, koliti veebiruumi ümber.
Kolmas NÖFF läheb ajalukku esimese täielikult veebi viidud festivalina. Veebis linastunud filmide kõrval said vaatajad oma kodus jälgida ka eelnevalt üles filmitud avakõnet, avaetendust ning mitmeid kunstinäitusi. Filme näidati Pimedate Ööde Filmifestivali (PÖFF) veebikino vastvalminud platvormil. NÖFF-i filmid olid esimesed, mis seal linastusid. Filmide hankimisel oli samuti abiks just PÖFF-i kogenud meeskond.
„Väga keeruline on olnud,” tõdeb festivali eestvedaja Katrin Klaebo. Klaebo on MTÜ Ettevõtlikud Naised Raplamaal juht ning peamiselt koos MTÜ naistega festivali korraldataksegi. „Eesti internetivalmidus on nõrk selliste asjade läbiviimiseks,” toob ta välja peamise puuduse. Veebis festivali korraldada on paras mustkunstitrikk, kui internetiühendus koostööd teha ei taha.
Festivali jooksul oli üks pooleteisetunnine vahemik, mil ükski film ei olnud veebis vaatajatele kättesaadav, aga üllatuslikult väga palju nurinaid see endaga kaasa ei toonud. „Järgmisel päeval inimestega rääkides selgus, et paljud siiski proovisid vaadata ja ei saanud, aga arvasid, et asi on nende isiklikus internetiühenduses. Tegelikult oli probleem teenusepakkujaga,” räägib Klaebo. On seegi tõestuseks, et probleemid internetiga on tänapäeva normaalsus. Vähemasti siinkandis ning eriti maapiirkondades, leiab Klaebo.
Filme saab vaadata kuni täna, 10. märtsi õhtul kella üheksani, seega ei ole Klaebol veel võimalik öelda, kui palju on kokku filme vaadatud. Eile oli Klaebo sõnul statistika tagasihoidlik, kuid ta möönab, et ilmselt oleks ka füüsiline kinokülastus olnud tagasihoidlik. NÖFF-i kodulehe ja Facebooki lehe külastatavuse arvud näitavad, et huvilisi on olnud tuhandetes. Kas nad kõik ka filme vaatasid, ei oska veel aimata. Suurt piletitulu Klaebo sel korral siiski ei looda.
Filmidest tõstab Klaebo ise esile dokumentaalfilmi „Järve tütar”, mis liigutas teda sügavalt ning tõi pinnale tunde, et inimesed on kaotanud oma sideme maaga. Klaebo meenutab, kuidas läks mõni nädal tagasi paksu lumega matkama ja oli enne seda just KUKU raadiost kuulanud intervjuud, kus Armin Kõomägi arutles, et elus ei peaks võtma sihti kuulata ära kõik ägedad lood, vaadata kõiki filme või lugeda läbi kõik raamatud.
Kirjanik soovitas inimkultuuri suhtuda rahulikult. Ta oli välja toonud, et looduses ei ole nii, et kogu aeg tuleb miljardeid linnuliike juurde. Ta julgustas minema ja nautima seda, mida jääb vähemaks, ning tõdes, et kõik peaks olema tasakaalus. See tähendab, et loed raamatut või vaatad filmi ja siis lähed vaatad natukene loodust. Nende mõtete juurde viivad ka NÖFF-i filmid, kuid loodetavasti aitavad need mõtted inimesi sügavast unest üles raputada ja panna neid end ümbritsevat varasemast enam hindama.
Pettumustele ja raskustele vaatamata ei arva Klaebo, et oleks võinud festivali ära jätta: „Ära võib jätta igaüks. Ma ei tahtnud seda. Ärajätmine on kergema vastupanu teed minemine.” Klaebo sõnul oli suur edasiminek festivali nähtavamaks tegemine Pimedate Ööde Filmifestivali toel. Kui küsida, kas ta korraldaks veebifestivali veel, vastab Klaebo: „Jaa, päris kindlasti, sest ma olen täiesti kindel, et järgneva aasta jooksul mõtlevad inimesed veelgi ägedamaid tehnoloogilisi vahendeid välja ja kultuur kuulub meie igapäevase tarbimise hulka samuti nagu õhk ja vesi ja muidugi internet.”
Järgmiseks aastaks on Klaebol juba teema välja mõeldud, seega on kindel, et tuleval aastal saab taas NÖFF-i nautida. Mis see teema täpsemalt on, Klaebo veel ei avalda, kuid kinnitab, et see puudutab kindlasti naisi.
