Tahaks loota, et koroona tipp on selleks korraks saavutatud ja siit algab taas langus normaalsusesse. Samas oleme viimasest aastast õppinud, et milleski ei tasu väga kindel olla. Praegu sõltuvad kõik tulevikuga seotud plaanid vaktsineerimise võimekusest. Seni kuni pole suudetud kriitilist hulka inimesi haiguse vastu süstida, tuleb valmis olla selleks, et võimalikud mõõnad on ajutise iseloomuga ja uued kolded karm reaalsus.
Paraku tundub kriitilise piiri ületamine olevat kaugel-kaugel mägede taga. Seni vaktsineerimist ümbritsev segadus kinnitab seda, millest oli juba mitu aastat enne epideemia algust erinevatel tasanditel juttu. Nimelt, esiteks: katastroofid ja kriisid on absoluutselt igal pool (ka Eestis) võimalikud ja nendeks tuleb iga jumalapäev valmistuda; teiseks: Eesti tegi väga rumalasti, kui hävitas kolmkümmend aastat tagasi nõukogudelt päranduseks saadud tsiviilkaitsesüsteemi, mille ümberehitamine ja moderniseerimine vältinuks käesolevasse kriisi sisenedes korduvaid katseid jalgratast leiutada, vajalikud süsteemid olnuks juba varakult võitluseks valmis.
Kahjuks tundub, et meil pole ka praegu valmisolekut olemasolevast kriisist saadud kogemust ära kasutada. Pigem näeme, kuidas erinevad poliitilised jõud püüavad seda hoopis oma eesmärkide vankri ette rakendada. Ees on ju valimised! Täiendavate piirangute kehtestamise ja eriolukordade väljakuulutamise nõuded teenivad selgelt poliitilisi eesmärke. Ometi oleks mõistlik, et Riigikogu kuulutaks just praegu koroona-teema erakondade üleseks, nagu seda on näiteks julgeolekuvaldkond.
Rivaalitsemise asemel peaksid kõik erakonnad pingutama ühiselt selle nimel, et praegune kriis võimalikult kiiresti ja võimalikult väheste kaotustega lõpetada ning paralleelselt sellega asuda rajama struktuure, mis aitaksid meid järgmisteks katastroofideks paremini valmis olla.
