Mari Tammar
Vaatan laua taga istet võtnud vanameistrit. Aastad on vajutanud tema näole sügavad vaod, ehkki täna 72-aastane režissöör ja operaator on juba nooruspõlvest peale olnud tugevate näojoontega. Oma vanemate poolt on ta ingerlane. Nende pere uskumatut Eestisse jõudmise lugu tasub lugeda Iho elulooraamatust.
4. märtsil avati Kadriorus lastemuuseumis Miiamilla Arvo Iho fotonäitus “Muutuv vana Kadriorg”. Enamasti on lastemuuseumi projektid suunatud küll lastele ja peredele, ent Iho näitust on oodatud vaatama igas vanuses huvilised – seda muidugi siis, kui muuseumid saavad taas oma uksed avada. Et tuntud filmimees mulle n-ö koju kätte tuli, ei saanud ma vastu kiusatusele tal nööbist haarata, et temaga Raplamaa Sõnumite tarvis juttu puhuda.
Istume lastemuuseumi kohvikuruumis. Meie ümber seintel ripuvad Arvo Iho fotod, millelt vaatavad vastu kümned Kadrioru majad. Autor on dokumenteerinud Kadrioru muutumist viimase 13 aasta jooksul. Nii on kõrvuti fotod lähiminevikust ja täna Kadriorus avanevatest vaadetest.
Näituse korraldusliku poole juures olen korduvalt märganud, et asjad peavad olema täpselt nii, nagu Arvo seda soovib. Ka Iho elust ja loomingust rääkivas raamatus “Karu südamega mees” on korduv motiiv Arvo tugev iseloom ja tema oskus vajadusel “kivist läbi minna”.
Kui mõtlete Raplamaale, mis teile selle paigaga seostub?
Käisin noores eas Raplas palju, sest mu kallis sõber ja pinginaaber Enok Põllu elas Raplas. Ta oli üks parimaid Eesti alpiniste. Kui öeldakse Rapla, meenub muidugi Rapla kirik ja orelimuusika kontserdid seal. Raplamaa on üks korralik keskmine Eestimaa, kust palju erilisi äärmusi ei leia.
Üks eriline asi siiski Raplamaal on: paljud noored uue põlvkonna filmitegijad on sealt pärit. Operaatoritest näiteks Ants Tammik, Madis Reimund, Tõnis Tuuga. Režissööridest Martti Helde. Aga neid on veel. Kõik need poisid on käinud BFM-ist läbi.
Vahva! Reimund on minu loenguis olnud ja ka Martti Helde on minu kursuselt läbi käinud.
Mis soovitusi te annaksite veel gümnaasiumis õppivatele filmihuvilistele, kes unistavad enda teostamisest filmimaailmas? Kuidas nad võiksid juba täna ennast arendada?
Ostke endale hea kasutatud fotoaparaat (mitte seebikarp) ja hakake tegema pilte sellest, mis teid huvitab. Kui teid huvitavad inimesed, siis pildistage inimesi, kui loodus, siis loodust. Uurige ja jäädvustage seda, mis teid tõmbab. Kogu filmikunsti alus on foto. Meie Balti Filmi- ja Meediakoolis õpetame esimesel aastal üsna tõsiselt fotograafiat, sest valguspiltide jäädvustamine on filmikunsti aabits.
Kui pildid juba enam-vähem sellised tulevad, nagu olete soovinud, hakake filme tegema. Ärge oodake, kuni lähete BFM-i õppima. Praegu võib väikese raha eest saada hea kvaliteediga videokaameraid. Filmige ja hakake arvutis kokku panema piltides jutustatud lugu. Kui teil on mõnikümmend väga head fotot ette näidata ja olete teinud ka 2-3 videofilmi, olete juba tehtud mees ja saate kindlasti filmikooli sisse.
Raamatuid peaks ka lugema, sh ilukirjandust. Mitte nii, et ah, ma telefonist vaatan, mis seal mõne teema kohta kirjutatakse. See on pinnapealne. Ilma sügavama hariduseta ei suuda te midagi väärtuslikku luua – see on fakt. Tuleb tunda Eesti väärtkirjandust ja ka maailmakirjandust. Hea kirjandus arendab mõistust ja annab hingeharidust.
Lisaks tunne huvi teiste inimeste vastu. Mõista, et mitte sina pole maailmanaba. Huvitu teistest, kuula, jälgi ja vaata, kuidas kulgeb elu meie ümber ja kuis kõik nii kiiresti muutub.
Te ise olete tänaseks filmide tegemisest loobunud. Miks?
Ma ei taha enam filme teha. Olen kaks korda filmi nimel surmasuus olnud – kolmandal korral kutsub issand jumal ära. Siberi taigas olin ma südameataki äärel, see oli esimene kell. Teine kell oli siis, kui ma väsimuse tõttu jäin autoroolis magama ja sõitsin metsa. Sain sellise kolaka, et neli ribi oli katki, kopsurebend ja kaks selgroolüli olid nihkes. Need olid kaks hoiatavat kella. Aga aitab kah, üle 30 filmi teinud ju. Pealegi on Eestis nüüd palju noori filmitegijaid, kes täis väge ja värskeid mõtteid. Mõnda neist olen ka mina õpetanud ja nende tööde üle on mul väga hea meel.
Mis on teie laiast filmograafiast teie enda jaoks kõige armsam töö?
“Naerata ometi” (Arvo ütleb seda kiiresti ilma pikemalt mõtlemata). Sest see film on tehtud elust, mida ma ise elasin Rakvere internaatkoolis. Silvia Rannamaa raamat “Kasuema”, mille põhjal filmi käsikiri sai loodud, on kirjutatud Rakvere internaatkooli elu põhjal. Rannamaa oli meie koolis ja internaadis elu uurimas 1961. aastal. Mina elasin ja õppisin samas koolis kolm aastat hiljem ja tean omast käest, mis elu seal käis. See on minu kõige isiklikum film. Ka “Karu süda” on mulle väga kallis, ehkki mõned tarkpead on öelnud, et see pole väga hea film.
Raplas elab ja toimetab animafilmimees Valter Uusberg. Küsisin temalt, mida võiksin teilt küsida, ja Valter kirjutas mulle nii: “Iho on mees kahe kaameraga – filmi ja foto omaga. Mäletan, et 70-ndatel ja 80-ndatel valitses nii Eesti kui ka Baltikumi fotos kõrge mustvalge vormikultuur, ka Iho tollasel fotoloomingul on selle tunnused. Küsimus: Paluksin pildikultuuri meistril põgusalt võrrelda ja kõrvutada must-valge ning värvilise foto väljendusvõimalusi.”
Must-valge foto nõuab palju selgemat vormikultuuri. Algul teevad filmikoolis tudengid ainult must-valgeid pilte, sest must-valge õpetab nägema, kuidas valgus ja vari loovad nähtavad vormid. Valguse suund ja sellest tekkivad varjud eraldavad objekti taustast, annavad pildile ruumilise tunde. Must-valge foto õpetab selgemini nägema ja “valgusega joonistama”. Head must-valget pilti on keerulisem teha kui värvilist plõksu. Must-valge foto on range nagu graafika. Kui sa ei valda valguse ja varju mängu ja ei taba otsustavat hetke, ei paku su pildid kellelegi huvi.
Värviline foto avab uue mängumaa. Siin tulevad juurde maalilised võimalused. On pehmed akvarelsed toonid ja on küllastunud tugevad värvid. Tuleb selgeks õppida värviteooria ja siis on kunstiline mängumaa piiritult avar. Võib maalikunstist päritud koloriidilahendusi kasutada, kuid võib ka täiesti enneolematute värvide ja kooskõladega eksperimenteerida. Oma vabas pildiloomingus kasutan ka vanu ja primitiivseid objektiive, et saavutada pildis eriline pehmus ja õrnus. Nüüd, digitehnikat kasutades, on värvifoto väga põnevate võimaluste maa.
Teie nooruspõlve armastuseks on olnud fotograafia ja täna olete ringiga selle juures tagasi. Olete teinud erinevaid antropoloogilise sisuga fotonäitusi, mis ühel või teisel viisil dokumenteerivad aja kulgemist ja muutusi, nagu ka see näitus meie ümber. Mis teid muutuste jäädvustamise juures võlub?
Fotoaparaadi plõks kestab sekundi murdosa, aga kui valid õige hetke, mil vajutad, muutub pilt selle ajahetke eredaks väljenduseks. Mind paelub see, kuidas valitud valgus ja hetk muudab kasvõi ühe maja väljanägemist. Seda on siin hästi näha. (Osutab käega seintel olevatele fotodele.) Inimesed on lühikese mäluga. Kahe aasta pärast ei mäleta suurem osa inimesi enam, mismoodi täpselt nende kodutänav välja nägi, missugune oli ülejärgmine maja. Siin peitubki üks fotograafia tähtsaid ülesandeid – dokumenteerida inimeste elu ja keskkonda. Visuaal-antropoloogilise lähenemise korral on fotod väga väärtuslikud pildidokumendid ja seepärast pole minu fotonäitused üksikute ilupiltide read, vaid pigem piltides jutustatud lood.
Kuna olen metsadest pärit, meeldib mul nädalavahetusel looduses käia. Tihti käime Pirital mere ääres või sõidame kaugemale põhjarannikule. Ka Kõrvemaal käime hulkumas või siis marjul ja seenel, kui õige aeg on. Ja oma kodukandi Viru-Roela metsad ja rabad on mulle armsad.
Ikka on mul ka fotoaparaat kotis. Ilmselt on see haigus, et kogu aeg vahid ringi ja näed nii palju. Ja kui ka fotokat kaasas pole, näen ikka valgust, värve ja vorme… See haigus on mul olnud juba 12. eluaastast alates.
See algas, kui nägin Roela mõisatiigi kaldal kunstnikku maalimas. Ilm oli sombune, aga kui vaatasin maali, oli seal sama vaade, kuid ilm oli pildil päikseline. Kõik sillerdas veehelkides ja päikeselaikudes. See lummas mind. Tol suvel käisin kunstnik Leo Matsalu juures õppimas joonistamist ja akvarellimist. Kuid mind vihastas, et ma ei suuda kuidagi joonistada seda, mida tahan.
Samal suvel läksime sõber Enokiga jalgrattamatkale. Hommikul poole kuue paiku läksin telgist välja. Meie telk oli paksu udu sees Põltsamaa jõe kaldal. Läbi udu paistis hommikune suur päike. Rabasin fotoaparaadi ja tegin neli kaadrit. Kui ilmutasin filmi ära, siis vaatasin ja rõõmustasin: “Issand, ongi täpselt see tunne, mida tahtsin püüda!” Ja sellest hetkest peale tekkis mul huvi foto vastu. Ma uskusin, et foto kaudu saavutan kiiremini selle, mida ma tahan väljendada.
Noorena võlus teid ka džässmuusika. Mis muusikat te täna kuulate?
Nüüd kuulan muusikat vähem, nooruses olin ikka täielik melomaan. Kui olin tudeng Moskvas ja töötasin keskkooli kojamehena, oli mul elus kõige rohkem raha. Stipendium oli 28 rubla, mis oli vähe. Kojamehena sain palka 60 rubla. Siis hakkasin veel kinomehaanikuks ja sain veel 60 rubla. Mul pole hiljem elus olnud nii palju vaba raha kui siis. Ostsin väga palju heliplaate. Mul on 1480 LP plaati, kus on palju klassikat, jazzi ja rokki – täiesti hea kogu. (Iho meenutab ka seda, kuidas ta 1990. aastal Londonis ühte plaadipoodi sattudes pani magama kogu oma raha.)
Olen terve elu armastanud Mozartit. Mul on Mozarti tähtsamatest ooperitest 3-5 versiooni, “Don Giovannist” näiteks 5 versiooni. Mittemuusiku kohta ma tõesti armastan muusikat.
Vinüülplaadimängija läks küll katki, aga mul on ka sadu digiplaate, kus klassikat, vanamuusikat ja loomulikult palju jazzi. Jazz on nagu foto, minu eluarmastus. Kui ma esimest korda elus, oli vist aasta 1964, kuulsin head jazzmuusikat, ajas see mul naha üleni kuumaks. Sellest ajast peale olen tõesti armastanud head jazzi.
80-ndatel olid mu väga head sõbrad Lembit Saarsalu, Tiit Paulus ja Paul Mägi. Jazzist tegin ka oma esimese suure fotonäituse. Olen alati oma elukeskkonda pildistanud. Toona elasin Lasnamäel, tähendab pildistasin Lasnamäed. Lisaks pildistasin jazzmuusikute elu ja nende muusikategemist. Sellest sai Kiek in de Kökis üles pandud 100 pildiga näitus “Kivilinna blues”, mis oli muusikalistel printsiipidel üles ehitatud.
(Oma raamatus on Iho öelnud, et muusika tundmine tuleb filmitegijale suuresti kasuks, sest olemuslikult on film visuaalne muusika.)
Nagu rääkisite, on teil olnud mitmeid eluohtlikke olukordi. Kas usute sellesse, et teil on ingel õla peal?
Absoluutselt usun, muidu ma ei oleks nii kaua üldse elanud. Kui mul oli üks tõeline kriisisituatsioon, kus ma oleksin võinud oma pea ära lõhkuda, kriimustasin ainult oma kulmu. Ja selliseid situatsioone on olnud palju. Tean, et mul on ingel õla peal – kaks inglit tegelikult, üks on hea ja teine on kurat, mis sunnib tegema segaseid asju.
Ka selle koroona-kriisi ajal olen olnud hoitud. Siiani pole vähematki viga. Kuna suhtlen palju tudengitega, tegin nüüd ka vaktsineerimise ära.
Mulle on öelnud ka nõiad, et mul on ravitseja võimed ja see ei ole luul. Anul, mu esimesel abikaasal vahel süda jukerdas. Kui tal hakkas süda valutama, siis ma võtsin selle valu ära. Seda õpetas mulle Lubi Laine, kes oli Pärnu-Jaagupis loodusnõid. Ta vaatas mu käsi ja ütles, et kuule, poiss, sa võid hakata inimesi ravima.
Ma tõesti usun, et meist kõrgemad jõud on olemas ja energeetilisel tasemel on see vägagi tunda. Ma algul häbenesin seda, et ma nii mõtlen, aga isegi Albert Einstein ütles, et meist on kõrgemaid olendeid ja loomulikult ei ole inimene “looduse kroon”. Me oleme energeetilised olendid ja meist kõrgemal on palju vaime.
*
Siis sai meil jutuajamise aeg otsa, sest pidime tõttama lastemuuseumi hoovi, et seal sümboolselt avada Arvo fotonäitus. Pärast kutsusin Arvo veel kõrvale ja palusin temalt pühendust Annika Koppeli kirjutatud raamatusse “Karu südamega mees. Arvo Iho elu ja looming”. Olin selle raamatu Rapla keskraamatukogust laenanud ja ka pühendust palusin Raplamaa lugejaid silmas pidades. Nii sai väikese konsulteerimise tulemusena raamatu tiitellehele kirja: Kindel käeulatus Raplamaa lugejatele. A. Iho.
Raamat on kirjutatud lennukalt ja väärib kindlasti lugemist. Samuti väärib vaatamist fotonäitus “Muutuv vana Kadriorg”, mis ootab külastajaid niipea, kui muuseum saab taas oma uksed avada.
Valter Uusberg: Iho on jätnud meie visuaalkultuuri ruumi elava jälje
Filmiprofessionaalidega puutusin lähemalt kokku aastatel 1980-1991, kui töötasin Tallinnfilmi joonisfilmis Harju tänaval. Seal liikus kogu tollane kinorahvas, sest juhtkond, toimetused, läbivaatussaal, helindamine, montaaž ning muud vajalikud ruumid olid kõik ühe katuse all.
Arvo Ihot kohtasin esimest korda otse tema kaameramehe töö juures. Kuulusin joonisfilmi gruppi, mida juhtis Rein Raamat, kellel pärast filmi „Suur Tõll“ (peakunstnik Jüri Arrak) oli mõte liikunud veelgi ambitsioonikama kujunduse suunas – kasutada oma uues animas tegelasi Eduard Viiralti tuntud gravüüridelt. Tema „Põrgu“ keskne tegevuspaik on Viiralti „Kabaree“, kus laudade taga molutavad krillis tüübid, poodiumil pilluvad jalgu kankaanitüdrukud, sürreaalsel hiidviiulil mängib tantsuorkester ning põrandal õõtsuvad teineteisesse klammerdunud tantsupaarid – Viiraltil püsib kõik paigal, meil tuli see võimalikult loomutruult liikuma panna. Animaatorite töö lihtsustamiseks filmiti enamik liikumisi natuuris ette – selleks Rein Raamat Arvo Iho ka „Põrgu“ juurde kutsus.
Looja kõige nähtavam jälg piirdub enamasti tema loominguga, Arvo Ihol seega tema ulatusliku filmograafiaga. Julgen arvata, et see ei ole tema puhul aga peamine. Peamise, lausa elava jälje on Iho jätnud meie visuaalkultuuri ruumi hoopis sellega, et aastal 1992 asutas ta Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetooli ning oli 1996. aastani selle juhataja. 2006. aastast on Arvo Iho oma õppetoolist võrsunud Balti Filmi- ja Meediakoolis filmierialade õppejõud. Ta on õpetanud filmindust Sri Lankal, USAs, Soomes ja Šveitsis, fotograafiat Eesti Kunstiakadeemias ning fotograafiat ja videot Viljandi Kultuuriakadeemias.
Ühiskonna terviku ja seda teenindava kultuuri dünaamilisus sõltub sellest, kui piisav on väärtuste ning oskuste vahetus põlvkondade vahel. Parimaks kohaks selleks on akadeemiline ruum, kus uuenduslik kerglus seotakse alusväärtuste baasilise tõsidusega. Eesti filminduses on Arvo Iho tegu võrreldav Priit Pärna omaga, kes pärast aastaid raja taga õpetamist lõi Eesti Kunstiakadeemia juurde rahvusvahelistes tudengiringkondades hinnatud õppetooli animatsiooni õppimiseks.
