Epideemia, mis on hoidnud meid oma haardes rohkem kui aasta, ei näita taandumise märke. Paraku ei päästaks ka riigi täielik lukkupanek, millega meid ähvardatakse. Naabreid Lätis on sügisest peale luku taga hoitud, haigus ei ole sellest aga väljagi teinud.
Meid ei aita mitte komandanditunnid, suhtlemiskeelud ja karistused, vaid üleriigiliselt hästi läbi mõeldud ja toimiv vaktsineerimine, mida toetab rahvajuhtide eeskuju. Iseenesest mõista tuleb jätkuvalt kinni pidada epideemiate ajal kehtivatest elementaarsetest reeglitest, nagu seda on käte desinfitseerimine, maski kandmine, suuremate kogunemiste vältimine jne, kuid kogu epideemiaga võitlemise taktika sellele ehitamine on vale. Haigusi ravitakse meditsiiniliste vahenditega, mitte poliitiliste meetmeplaanidega.
Näiteks peaksime lõpetama Euroopas käibesse lubatud vaktsiinide halvustamise ja üksteisele vastandamise. Kui ühel hetkel räägitakse, et AstraZeneca ei sobi eakatele, sest ei anna piisavat kaitset, ja siis kohe tehakse kannapööre ning kuulutatakse, et seda vaktsiini tohibki ainult 70+ grupis haiguse ennetamiseks kasutada, kuna ta on noorematele ohtlik. Ja siis kohe teatab ka kogu meie poliitiline establishment ehk nn eesliinivõitlejad, et ka nemad loobuvad selle vaktsiini manustamisest, siis on niisuguste suuna- ja seisukohamuutustega antud ühiskonnale segadust külvav signaal.
Kui meie poliitiline eliit räägib, kui tähtis on vähendada suremust koroonasse (riskigruppi 70+ kuuluvad inimesed), samas ei ole ohustatute vaktsineerimine enam kõige tähtsam ülesanne, siis räägib see ka millestki. Ja lõpuks: rahva süüdistamise, ähvardamise ja karistamise asemel mõjuks hoopis mobiliseerivamalt isiklik eeskuju. Olgu see siis või teade, et Riigikogu liikmed lasevad ennast just nimelt AstraZenecaga vaktsineerida. Ainult ühte hoides ja üksteist toetades saame sellest haigusest ja muudest hädadest lõpuks jagu.
