Tänases lehes on uudis sellest, et Eidapere õpilaskodu lõpetab tegevuse. Kuigi mis uudis see nii väga ikka on. Sellist asjade käiku võis prognoosida juba siis, kui Balti Sotsiaalteenused OÜ asus ühel hetkel seni seal õpilaskodu teenust pakkunud MTÜ Elupuu asemele. Ja loomulik, et kui 1999. aastal oli mittetulundusühingu asutajate eesmärk abivajajakeskse sotsiaalteenuse väljaarendamine vallas ja maakonnas, siis oleks naiivne loota sama ka grupilt ärimeestelt.
Äri ei ole heategevus, selle eesmärk oli ja on kasumi teenimine. Ka siis, kui räägitakse sotsiaalteenuste pakkumisest. Sellest vaatevinklist vaadates on kõik justkui paigas. Samuti ei saa ühelt omavalitsuselt nõuda, et ta mujalt tulnute majutamisega seotud kulusid kataks. Nii ei ole ka Kehtna vallale justkui midagi ette heita. Kui, siis ainult seda, et probleemi tekkides ei teavitatud sellest kooli.
Ja ometi on valus lugeda, et tegelikult ei ole üldse mitte kellegi asi, et kolmeteistkümnelt õpilaskodus peavarju ja inimlikku hoolt leidnud lapselt võetakse ära tükike tulevikku. Koolile see muidugi läheks korda, aga koolil ei ole internaati. Koolijuhil võib ju olla mure nende rajaotsale aidatud laste pärast, aga ka tema peab mõistma – need on võõrad lapsed ja see on võõras mure. Tegelikult on väga valus mõtelda, et üks osa meie riigi kodanikke (jutt ei ole ainult Eidapere lastest, neid on rohkem) ongi nagu võõrad ning nende mured on kauged nii haridus-, sotsiaal- kui ka omavalitsusametnikele.
Täna öeldakse, et riigil pole raha, mida kulutada erivajadustega laste normaalseks kasvatamiseks, õpetamiseks ning laiemas mõttes iseseisvaks eluks ettevalmistamiseks. See on väga lühinägelik, sest tänane koonerdamine tähendab, et tegelikult tuleb tulevikus rataste vahele jäänute (piltlikult öeldes ka rataste vahele lükatute) elukorralduseks kordades rohkem kulutada.
