Elame ajal, mil välismaale reisimine on keeruline ega ole ka vahest väga mõistlik. See on loonud hea pinnase kodumaise ilu nautimiseks. Isiklikult olen eelistanud reisida Eestis ka siis, kui piirid olid valla ja hingamine maskivaba.
Sisemaarotina kisub hing ikka ka Eestimaal reisides mõne suure vee poole. Järved, saared, poolsaared, rabad, meri – meil on kõik see olemas. Raskelt talutav kuumus ja vokpannide rasvapilvine Tai pealinna ülerahvastatud peatänav ei ole kohe üldse minu tassike teed. Minu põhjamaine hing on selgelt Skandinaavia ilu küljes kinni. Meie väike Eesti suudab oma vahelduvate aastaaegadega pakkuda praktiliselt kõike, kui vaid veidi otsida ja ringi vaadata. Puudu on vaid üks kõrgem mäestik, aga hea tahtmise juures täidab selle tühimiku Lõuna-Eesti äge kuppelmaastik ja Põhja-Eesti kõrge ja kivine pankrannik.
Türgi on kahtlemata tore, aga Peipsi-äärne Sibulatee on täiesti tase omaette. Seda lihtsalt peab nägema ja kogema.
Eestis reisides olen alati lähtunud teekonna valikul põhimõttest: väldi suuri magistraale ja vingerda läbi külade ja looduse. Marsruut tuleb kahtlemata pikem, aga tuim asfaldineelamine asendub nauditava kulgemisega, sest on, mida vaadata.
Kuna lehepind on piiratud ja siinsele 30x35cm peale pilte palju ei mahu, jätan siinkohal jutu katki ja lasen fotodel kõnelda.
