Publiku seas armastatud film „Meemaa” on saanud palju tunnustust, kuna peale pilguheite hääbuvale maailmale, traditsioonide kadumisele ja loodustsäästvale eluviisile on see ka lugu inimestevahelisest suhtlemisest. Selles filmis on ürgsust ja emotsionaalsust, mis ei jäta puutumata ühtegi vaatajat.
Hiljuti ETV2 kanalil näidatud filmi puhul on tegemist üle-eelmisel aastal valminud Makedoonia dokumentaalfilmiga, mis on võitnud ühtekokku 32 auhinda, sealhulgas nomineeriti see eelmine aasta kahele Oscarile ning pälvis Sundance’i filmifestivali žüriipreemia.
Filmitegijate Ljubomir Stefanovi ja Tamara Kotevska dokumentaalfilm on lugu Balkani mägede vahel hüljatud külas elavast Hatidze Muratovast, kes on üks Euroopa viimaseid naismetsamesinikke. Oma mesilaste juurde jõudmiseks tuleb tal mööda nõlva üles rühkida, et üle vaadata oma kaljude vahel elavad tiivulised sõbrad. Ja võib tõesti öelda, et mesilased on ta sõbrad. Hatidze ei kasuta nende juures üldjuhul mingeid kaitsevahendeid, ta ainult ümiseb vaikselt nendega tegeledes.
Hatidze elab ülimalt lihtsat elu. Koos oma haige emaga elab ta hütis, kus pole elektrit ega vett. Ainus moodsam ese on raadio, millest aga heli kättesaamine on paras kunst. Elamiseks vajaliku soetab ta tulust, mida ta saab Põhja-Makedoonia pealinnas Skopjes (mis asub neljatunnise teekonna kaugusel) müüdavast meest. Saadud tasu on küll väike, kuid selle suurendamiseks Hatidze rohkem mett ka ei võta. Tal on üks väga kindel ja loodust säästev põhimõte – pool meest jääb mesilastele, alati. Ilmselt on see ka üks põhjus, miks mesilased temasse nii rahulikult suhtuvad. Nad usaldavad teda ja teavad, et naine võtab vaid nii palju, kui vaja. See oskus loodusega kaubelda niimoodi, et mõlemad pooled rahul oleks, on aga kaduv nähtus.
Filmis ilmnevad suhted võib jagada kolmeks – Hatidze suhe oma emaga, suhe looduse ja mesilastega ning suhe suvel talle naabriks kolinud nomaadiperega. Siis, kui film jõudis selleni, kus Hatidze rahulik elu keerati peapeale ja kohale saabus Sam’ide pere koos suure karja lehmade, muude loomade ja seitsme lapsega, tuli lausa üle kontrollida, et kas tõesti on vaadatav film dokumentaalfilm. Aina enam ja enam jäi mulje, justkui vaataks mängufilmi. Kuid see oli tõesti päriselu, mis ekraanil end lahti rullis. Ja nagu päriselus, oli selles nii draamat kui ka huumorit, südamlikkust ja hoolimatust.
Sam’ide pere on suur, lapsed aitavad juba päris pisikesest peale vanemaid kõigis töödes. Karjakasvatusest üksi aga pereisa Hussein Sam’i arvates laste üleskasvatamiseks ei piisa. Hatidze, kes alguses avatud südamel naabrid vastu võttis, näitas Husseinile, kuidas mesilaste pidamine käib, ja nii küpses mehe peas plaan ka mesinikuks hakata. Mee kokkuostja surve anda talle teatav kindel meekogus, viis Husseini aga Hatidze õpetuste mittejälgimiseni, võttes mesilastelt kogu mee. See omakorda viis aga selleni, et nälga jäänud mesilased ründasid naise omi ja tulemuseks olid surnud mesilased. Hatidze ema ütles, et Jumal veel karistab nomaadiperet selle eest. Ja mõni aeg pärast seda hakkasid nende lehmad surema. Talve saabudes Sam’ide pere lahkus.
Oskus loodusega kooskõlas elada
Filmi lõpus sureb Hatidze ema. Kõledas talveöös on kuulda huntide ulgumist. Kõik tundub kuidagi nii trööstitu ja masendav. Viimases kaadris on aga kevad tulemas ja Hatidze pilk on oma mägiseid mesilasi vaatama minnes siiski lootusrikas.
Ilmselt üks põhjus, miks „Meemaa” nii armastatud ja palju tähelepanu saanud film on, on see teatav alandlikkus, mis Hatidzes on, oskus loodusega kooskõlas elada, võtta sealt vaid nii palju, kui tegelikult vaja on ja mitte grammikestki rohkem. Seda, mis juhtub siis, kui loodust enda kasuks nuumata, sai näha nomaadipere puhul. Peale loomade suremise tekkis pereisal ka tüli perepojaga, kes leidis mõttekaaslase hoopis Hatidzes. Mine tea, ehk saab sellest poisist see, kes jätkab traditsioonidekohast ja loodusega kooskõlas mesilaste pidamist.
Saan küll aru ka Sam’ide pereisa soovist pakkuda oma lastele paremat elu kui tal endal. Milline lapsevanem seda ei tahaks? Kuid kusagilt jookseb ka piir, tarbida tuleb vajadusest, mitte lihtsalt tarbimise enda pärast. Seda filmi vaadates tasub mõelda, et kumba poolt me ise esindame, kas südamlikku ja looduse ees alandlikku Hatidzet, või seda perekonda, kes parema elujärje nimel on valmis riskima sõna otseses mõttes üle laipade minemisega? Kes me tegelikult olla tahaks?
Pärast filmi vaatamist uurisin veel natuke selle tegemise tausta. Tuli välja, et Hatidze leidmine filmi oli juhuslik, filmitegijad lihtsalt sattusid lühiloodusfilmi kaadreid üles võttes märkama kaljus elavaid mesilasi ja see juhatas nad naiseni. Huvitav on märkida, et vaid kolm päeva enne saatuslikku koputust uksele oli Hatidze Allahi poole pöördunud palvega, et las keegi avab ta ukse, kes aitaks tal parasjagu tekkinud keerulisest perioodist üle saada.
Kuigi dokumentaalfilmide tegijad seisavad tihtipeale küsimuse ees, kas sekkuda filmitute ellu, kui moraalne see sekkumine on, siis „Meemaa” tegijad otsustasid sekkuda. Nii Hatidze kui ka Sam’i pere laste toetuseks avati annetuste tarbeks pangakonto.
Filmi eest saadud auhinnarahade eest otsustas võttemeeskond Hatidze elujärge parandada ja talle osteti varasemast elukohast pooletunnise tee kaugusele jäävas külakeses maja, kus Hatidze saab olla lähemal oma venna perele ja elada talvisel ajal paremates tingimustes. Oma elu jagab Hatidze siiski kahe küla vahel, oma mesilasi ei ole ta hüljanud ja mesindushooaja veedab ta jätkuvalt oma vanas hütis.
