Natuke ebamugav on tunnistada, et Raplal ei ole pikka ja põnevat ajalugu. Mis ei tähenda muidugi seda, et Raplal puudub tähelepanuväärne minevik. Ka siin, nagu mujalgi, on olnud kogukonda mõjutanud sündmusi ja karismaatilisi inimesi. Kuid mingil kummalisel põhjusel ei ole kohalikud tahtnud seda kõike oluliseks pidada. On pigem justkui häbenetud, kui midagi esile tõuseb. Sellepärast polegi siin legende, mida edasi rääkida, millega seotud paiku külalistele näidata, mis võimaldaksid oma sünni- ja kodukoha üle uhked olla. Paides näiteks on. Ja Vändras on …
Raplas püütakse viksilt ja viisakalt, kokkuhoidlikult ning tagasihoidlikult silmi maha lüües hakkama saada. Kui tekibki mingi võimalus särama hakata, tehakse kõik, et hiilgus juba eos kustutada. Kunagi ammu, vene ajal veel, hakati Paidesse ja Raplasse enam-vähem ühel ajal kultuurimaju ehitama. Paide ehitas oma kultuuritempli valmis, Raplas saadi ka seinad püsti ja kaeti need isegi suuremalt jaolt katusega, aga siis mindi omavahel tülli, topiti pooliku hoone seinaõõnsused lõhkeainet täis ning lasti kogu krempel suure pidulikkusega õhku. Poolik ehitis põlati suureks ja inetuks.
Paide sai endale saali, mida külastab koguni Estonia trupp ja kõige tipuks on seal nüüd veel ka oma teater. Päris teater! Rapla ajab endiselt läbi vana rahvamaja saaliga, mille akustika on allpool igasugust arvestust ja lava pisike nagu küla seltsimaja püüne. Aga meid see rahuldab!
Nüüd püüame endisaegset priitahtliku tuletõrje hoonet kuidagimoodi vallamajaks kohendada ja kui jumal aitab ning riik toetab, siis vana sanepidjaama kohale muusikakooli ehitada. See on meie suur unistus! Samal ajal seisab Raplas tühjana ja selge tulevikuta hoone, mis on selle paiga juba kogu maailmas tuntuks teinud. Meile see ei kõlba – see on suur ja tal on väikesed aknad! Meil meeldib üksteisega kiusu ajada. Sellepärast polegi Raplal oma säravat ajalugu.
