Jevgeni Ossinovski, Riigikogu liige, SDE
Oleme rääkinud aasta aega, et vaja on luua süsteemne plaan, kuidas epideemiat juhtida valgusfooride süsteemi kohaselt. See ei ole tõepoolest tänase peaministri ainuvastutus, et seda siiani ei tehtud. Dokument, millega Kaja Kallas 8. aprillil Riigikogu ette tuli, on iseenesest oluline paber. Aga on fakt, et plaanist endast sisuliselt ju rääkida ei saanud, kuna tegu on rohkem sellise online-presentatsiooni põhjaga, kus on logo peal ja üksikud taustalaused. Sisu seal sees veel ei ole – valitsusel tuleb plaaniga edasi töötada.
Ja kindlasti peavad valitsuse otsused olema mitte ainult asjakohased, vaid ka ajakohased. Mäletan, et kui praeguse valitsuse juhtimisel läks veebruari alguses epideemia totaalselt käest ära, armastas peaminister rääkida vaktsineerimisest. Tema sõnum oli: vaktsineerimine on jube oluline, ärme räägi piirangutest, peaasi, et saab vaktsineerimisprotsessi käima.
Tol hetkel pidanuks hoopis kiiresti ära otsustama vajalikud piirangud. Nüüdseks on need piirangud suure hilinemise ning seetõttu ka suurte majanduslike, sotsiaalsete ja tervisekahjudega kehtestatud ning nakatumisnäitajad on ootuspäraselt ja tõenduspõhiselt alla tulnud.
Olukord on õnneks paranemas, kuid vaktsineerimise vallas on tohutu segadus. Praegu on käes see kriitiline hetk, kus siiani tehtud vead tuleb ruttu parandada. Just vaktsineerimise korraldus koos õige hõlmatusega on kõige olulisem klots ühiskonna avamise strateegias. See peab tagama, et pärast piirangute leevendamist ei hakkaks haiglaravi vajadus jälle hüppeliselt kasvama ja et jälle ei tuleks hakata kõike kinni panema.
Et seda ei juhtuks, peame kasutama teaduslikku imet nimega vaktsiin ja seadma süsteemi korda. Kogu Euroopas on absoluutne prioriteet 80-aastaste ja vanemate inimeste vaktsiiniga hõlmatus, sest selles vanuserühmas kasvab hüppeliselt nii haiglaravi vajaduse kui ka suremuse risk. Põhjamaades on vaktsineeritud üle 90 protsendi 80+ inimestest, aga Eestis vaid 45 protsenti. Mis on Eestis hästi? Jõudsime aprilli teisel nädalal „hõbemedalini“ 50–59-aastaste vaktsineeritute poolest, kuigi selles earühmas on suremuse risk nullilähedane ja haiglasse sattumise risk üheksa korda väiksem kui 80+ vanuserühmas.
Ka meie deklareerime, et eakad inimesed on Eestis vaktsineerimise absoluutne prioriteet – see on kenasti ära märgitud ka perearstide juhendis, aga vaktsiinidoosid lähevad mujale. See on ju totaalne korralagedus – inimesed surevad selliste otsuste tulemusena. Ei saa olla niimoodi, et 60–69-aastaste rühmas on meil rohkem vaktsineeritud kui 80+ rühmas. Me oleme võimelised selle asja ära lahendama paari nädalaga ja tagama, et need 30 000 inimest saaksid oma vaktsiinid kätte. Kaitseme oma kõige haavatavamad inimesed ära, anname tervishoiutöötajatele hõlpu, hoiame ära asjatud surmad ja inimlikud kannatused.
Minult on küsitud, et mis sa aina seda vanade teemat korrutad, noored tahavad elu elada. Minu jaoks on see väga küüniline lähenemine. Riik peab hoolima kõige rohkem nendest inimestest, kes istuvad juba aasta aega surmahirmus, ootavad vaktsiinisüsti ja vaatavad pealt, kuidas 50-aastased saavad tormijooksuga kuskil spordihallis vaktsineeritud. Teiseks, kogu ülejäänud ühiskonna jaoks on väga oluline, et just see vanuserühm saaks esmajärjekorras vaktsineeritud, sest nende hõlmatusest sõltub, kuivõrd me saame ühiskonna avada ja kergendada meditsiinisüsteemi tööd.
Lõpetuseks – ühiskonna avamise juures tuleb paika panna ka piisav ennetusmeetmete süsteem, et ei tuleks kolmandat lainet. Oli väga kahetsusväärne kuulda, et valitsus jätkuvalt ei toeta haiguspäevade hüvitamist alates esimesest päevast täies ulatuses koroonahaigetele. Rääkida inimeste omavastutusest olukorras, kus on ülekaalukas avalik-ühiskondlik huvi, et koroonasse nakatunud püsiksid kodus! Selle teema ümber on tekkinud ideoloogilised raamid või kammitsad, mis ilmselgelt ei ole moraalsed ja töötavad vastu epideemiatõrje eesmärkidele.
