Hooldekodude töötajate vaktsineerimine on tugevalt esiplaanil olnud juba mõnda aega. Püstitatud on küsimus, kas tuleks seada sisse üleüldine vaktsineerimise nõue neile, kes hooldekodu elanikega otseselt kokku puutuvad. Ehk siis ikkagi põhimõtteliselt kõikidele töötajatele.
Selgub aga, et kehtiv seadusandlus lubab juba praegu tööandjal sellised kitsendused riskide maandamiseks sisse viia, kui asutuse juht jõuab järeldusele, et muul moel ei ole võimalik nakatumisi vältida, kui vaid vaktsineerides. Seda aga sugugi kõik hooldekodud ummisjalu tegema ei tõtta. Miks?
Eks ikka töötajate pärast. Vaevalt et ükski hooldekodu juhatajatest sooviks kanda järjepidevalt ikka ja jälle seda koormat, mis tuleb kaasa hoolealuste nakatumisega. Keegi ei soovi tunda end vastutavana selle eest, kui keegi neist vanakestest ootamatult siit ilmast lahkub, koroona kehas ringlemas. Tundub, et ühel kaalukausil on aga just nimelt need haavatavad elud.
Teisel pool on töötajad. Tugevad ja võimekad, hinnatud ja tikutulega taga otsitud. Ei saaks öelda, et hooldaja ametikoht oleks enne koroonatki kuigi ahvatlev olnud. Ja see väikenegi ahvatlus kahaneb olematuks, kui nõuded muudkui kasvavad. Seda enam, et need nõuded panevad inimesed fakti ette, mis tänasel päeval paraku on piisavalt paljude jaoks vastuvõetamatu. Mõningal juhul ka vastunäidustatud.
Aga mida siis teha? Koroonapandeemiat olematuks enam ei tee. See on paratamatus nagu Facebook, tuleb kohaneda ja edasi elada. Võib vaid loota, et pandeemia raugeb ja jääb ajalukku. Kui mitte muud, siis võiks tänased dilemmad olla soodsaks pinnaseks tõsistele aruteludele: kumb siis ikkagi on olulisem, kas subjektiivne tahe või kollektiivne elu?
