Kõik me eeldame, et kui sa teed mingit tööd, saad selle eest ka tasu. Miks me aga eeldame koorijuhtide ja tantsukollektiivide juhendajate (kelle tööde vilju me maakondlikel ning suurtel laulu- ja tantsupidudel naudime) puhul, et nemad peavad oma tööd sisuliselt mitte millegi eest tegema, hobi korras, põhitöö(de) kõrvalt? See on probleem kogu Eestis.
See on ka põhjus, miks loodi laulu- ja tantsupeol osalevate kollektiivijuhtide palgatoetus. Saadi aru, et laulu- ja tantsupeo järjepidevus ei ole iseenesestmõistetav. Alla 35-aastaseid juhendajaid on vaid 15%. See on aga tõsine ohumärk. Eks see kollektiivijuhtide palgatoetus seab ka omad tingimused, millele ilmselt nii mõnigi kollektiiv ei vasta, kuid see on siiski suur samm edasi meie kultuuri hoidmisel ja väärtustamisel.
Sellest, et koorijuhid sisuliselt vaid lillede ja kommikarbi eest oma tööd peavad tegema, kirjutas paar aastat tagasi arvamusloos „Lilled ja kommikarp“ ka noor dirigent Rasmus Puur. Muusika ja koorijuhiks õppimine nõuavad tõelist pühendumist ja kui siis lõpuks on aeg juhendada oma koori ning lauale lüüakse palganumbrid, on reaalsus see, et paljud loobuvad, äraelamiseks peaks dirigendil olema mitu koori ja ööpäevas rohkem tunde kui tavainimesel.
„Peaaegu 20 aastat muusika õppimist ja enese arendamist, unistus ka kunagi särasilmselt noori innustada ja õpetada, mõelda põnevaid kavu, korraldada lõbusaid laagreid ja reise, mis jäävad elu lõpuni meelde, uurida kirglikult meie tõeliselt vägevate heliloojate elulugusid ja loomingut…
Nüüd hakkab meenuma, et kuigi su muusikaõpetaja oli alati heatujuline ja nakatav, olid tema silmad kuidagi nukrad ja väsinud ning kortsud tema näos aina süvenesid. Iga kontserdi lõpus sai ta lilled ja kommikarbi… See aga oligi tema ainus palk,” tõi Puur oma arvamusloos välja.
Mõttekoda Praxis on läbi viinud laulu- ja tantsupeol osalevate kooride, rahvatantsurühmade ja muusikakollektiivide seas uuringu “Juhendajate sotsiaalse kaitstuse ja kollektiivide finantsmajandusliku olukorra analüüs” (millele ka Puur oma artiklis viitas), kust selgus, et juhendajate töötasu on keskmiselt 116 eurot kuus. Pidudeks valmistumine on pigem hobi või kõrvaltöö. Töökoormused on aga suured ja pole vastavuses saadud tasuga.
Tahaks sellise asja peale kohe ohata. Ja siis me imestame, miks juhendajate keskmised vanused nii kõrged on ja miks noored ei soovi juhendajaks hakata. Muidugi ei soovi, kui kultuuri tegemine käib õhinapõhiselt, unetundide arvelt, ja mille eest? Juhendatavate ja kuulajate/vaatajate tänusõnade ja kontsertide järel saadud lillekimbu ja kommikarbi eest? Kultuur ei saa ega tohi olla ainult projektipõhine, õhinapõhiselt tehtav asi. Praxise uuringust tuli ka välja, et 90% kollektiivijuhte teeb juhendamise kõrvalt veel mingit muud tööd. Et üldse ära elada.
Ajaliselt ei pruugi kontakttundide arv kollektiiviga olla küll nädala peale väga suur, 2-3 tundi ehk, kuid sinna juurde käib ju näiteks repertuaari paika panek, kontsertide, laagrite, reiside korraldamine ja läbiviimine. Lisaks kogu sotsiaalne töö, mida ühe kollektiivi eestvedamine nõuab. Seda nii-öelda nähtamatut tööd on tegelikult väga palju ja korraldamisega seotud kulu tuleb tihtipeale juhendaja enda taskust.
Kui nüüd selle kõige valguses mõelda, kuidas praegu otsib maakondlik noorte puhkpilliorkester võimalusi püsivamaks rahastuseks, tahaks küll omavalitsuste südametunnistusele koputada ja öelda, et sel hetkel, kui see teema nende lauale jõuab, ei ole lihtsalt ühtegi pädevat põhjust mitte leida vahendeid nende toetamiseks. Nii kõrgel tasemel esindusorkester ei tohi olla projektipõhine.
Rääkides orkestri rahastuse teemast Anne Ummalasega, sõnas ta, et millegipärast on kultuur meil valdkond, millest on kuidagi liiga lihtne üle astuda, pidada näiteks raha andmist teede korrashoidu olulisemaks kui dirigentide töötasu. Põhiseadus näeb ette meie kultuuri säilimise läbi aegade, aga kuidas see jätkusuutlikkus tagatakse?
