Villu ja Veiko Siniroht on isa ja poeg, keda seob lisaks peresuhetele ka ühine huvi mudelautode kogumise vastu. Tänaseks 127 autost koosnev kollektsioon sai alguse juba 1980-ndatel.
Veiko oli kolmeaastane poisike, kui ema tõi talle ekskursioonilt esimese mudelauto. See oli Russo-Balt Torpedo. Mudelauto lõi nii isal kui ka pojal silmad särama. Veiko küll naljatab, et kolmeaastase poisikesena oleks ta muidugi eelistanud mõnd vähe kaasaegsemat välismaa mudelit. Tollal just pigem isa algatusel hakati koos mudelautosid koguma. Esimene mudel oli mõõtkavas 1:43 ja nii otsustati ka kõikide järgmiste puhul seda mõõtkava järgida.
Villu räägib, et juba väiksena teadis Veiko autodega mängides ettevaatlik olla. Mängimiseks andis isa neid pojale ühekaupa kätte. Kui keegi külla tuli, pandi väärtuslik kollektsioon pigem ära, et mänguhoos õnnetusi ei juhtuks. Takkajärele tunnistab Veiko, et eks autosid sai sõpradega tegelikult uudistamas käidud ka siis, kui vanemad tööl olid. Keelatud vili on alati magus.
„Tegelikult sai nendega ikka väga hellalt mängitud,” naljatab ta. „Seda mina ei teadnud,” ütleb Villu vahele. „Aga sa ju tead, et see käis lastel nii põlvest põlve. Need asjad, mis olid lastele keelatud, olid need kõige paremad mänguasjad. Aga seesama, et oli keelatud, sundis ka hoidma. Sa pidid iga mudeli ju tagasi panema, et kõik oleks nii nagu enne ja isa ei saaks arugi, et mängitud on,” vastab talle Veiko.
Poisike kasvas suureks, kuid huvi autode kogumise vastu jäi alles. Tänaseks on kollektsioon päris suureks paisunud ja täidab paraja suurusega kapi kenasti ära. Autod on hoolikalt klaasuste taha sätitud. Tingimisi saab rääkida, et kapi kaks poolt tähistavad kahte erinevat ajastut. Ühel pool on peamiselt 80-ndatel kogutud nõukogudeaegsed mudelid. Teisel pool on ka tänapäevasemaid mudelautosid, mille kogumisse on juba rohkem Veiko panustanud.
Kogumine tänapäeval ja 80-ndatel on kaks täiesti erinevat kogemust. Vanemate autode puhul räägivad isa ja poeg lugusid, kuidas neid toodi reisilt, vahetati klassivennaga või saadi tuttavate käest. Nad kirjutasid isegi automudelite tehasele kirju ning saatsid neile nimekirju autodest, mida oma kogusse soovisid. „Tehas pakkis karbi kokku, saatis teele, maksime ära ja siis saime teada, mis seal sees on. Nii tulid Venemaalt asjad,” räägib Veiko. Tihtipeale muidugi oli paki sisu nimekirjast omajagu erinev.
Tänapäeval seevastu pole sobivate automudelite leidmine enam üldse suur probleem. Internetipoed toovad kogu maailma valiku mugavalt koduarvuti ekraanil kokku. Nüüd on küsimus juba pigem selles, kui palju nende peale kulutada. Tõsi, mudelid polnud ka nõukogude ajal teps mitte odavad. Veiko näitab aga Honda Civicu mudelautot, mida ta praegu oma kogusse ihkab. Hinnaks on sel uskumatu 550 dollarit. Sellist summat naljalt välja käia ei tihka.
Oma kollektsiooni rahalist väärtust nad välja uurinud ei ole. Samas teab Veiko rääkida, et kuuldavasti olevat näiteks tema kogus oleva Nõukogude Liidu Moskvitš 403 mudelauto väärtus turul umbes 200 eurot.
Tänasel päeval on Veiko suunanud oma tähelepanu autodele, millega tal endal või isal on mingi seos. Seesama Honda on samuti auto, mis tal endal on kunagi olnud.
Kogus on ka näiteks mitmeid erinevaid Villu tööautosid. Seal on näiteks tema esimene tööauto GAZ 51, aga ka kraana ZIL 130 AK75B. Kõik perega seotud mudelautod teeb eriliseks asjaolu, et need on oma reaalsete eeskujudega võimalikult sarnased. Nii on igaüks neist saanud juurde ka oma õige numbrimärgi ja muud detailid. Osa autosid on jäädvustatud fotodele ja sellevõrra on lihtsam neid ka mudelauto kujul taastada.
Kogu kõige värskem täiendus on taas Villu tööauto. Sel korral siis GAZ 52-04. Kuna autol oli omajagu ümberehitusi, kuid sellest paraku pildimaterjali säilinud ei ole, tegi Villu internetis üleskutse lootuses mõni fotojäädvustus leida. Praegu ootabki ees käik 3D-printeri juurde, et mudelautole vajalikud lisandused teha.
Kogu on kahtlemata rikkalik ja oleks ilmselt paljudele huvitav uudistada. Ühe korra on autod ka Raikküla klubis näitusel käinud. Selle käigus selgus aga kurb tõsiasi, et mudelautod on üpris õrnad. „Ma ise lõhkusin neid välja võttes kolm tükki ära. Mul oli ainult enda peale kurb olla,” räägib Veiko. Samas ei purusta ta täielikult lootust, et kord oma kogu taas näitusele viib. Selleks tuleb neile kõigile enne karbid leida, et poleks ohtu neid lõhkuda. Autode või lihtsalt ajaloohuvilistele oleks see näitus kindlasti tore maiuspala…
