Katustel ronima harjunud Jaan-Martin Kuusmann (29) on õppinud tarkvaraarendust ning igapäevast leiba teenib ehitusvaldkonnas tegutsedes, kuid vabal ajal aitab ta korda hoida abipolitseinikuna.
Oma elu jooksul on Jaan-Martin jõudnud alustada mitut haridusteed, elada aastaid nii välismaal kui ka kodumaa pealinnas, kuid on tagasi jõudnud kodukanti Keavasse. Viimased kaheksa aastat on Jaan-Martin töötanud ka abipolitseinikuna.
Abipolitseinikuna töötama ei sattunud Jaan-Martin päris juhuslikult. Nimelt on mitu tema perekonnaliiget samuti seotud politseitööga. Kuigi Jaan-Martini sõnul ei ole nad perega arutanud, kuidas on nii juhtunud, et nii mõnigi neist politseivormi selga on pannud, usub ta, et ju on nad sarnaste huvide ja vaadetega. Kõik nad soovivad inimesi aidata.
Kõige kogenum politseitöös on perekonnas kahtlemata Jaan-Martini ema, kes töötas pikki aastaid Kehtna piirkonnapolitseinikuna. Praegu ta enam politseitööd ei tee. Jaan-Martini kõrval on abipolitseinikuameti endale valinud ka üks tema vendadest. Õde on suisa politseinikuks õppinud ning töötabki sel alal.
Peres on veel kaks poega, keda on elukutse valikul inspireerinud pere teine pool, isa. Õigupoolest on isa olnud eeskujuks ka Jaan-Martinile. Üheskoos vendadega toimetatakse põhitegevusena pereettevõttes Araneus OÜ. Ettevõte tegeleb erinevate vihmaveesüsteemide, katuse- ja plekitöödega.
Plekksepatööd on praegusel ajal Jaan-Martini sõnul pigem vähem, rohkem tehakse igasugu muid katuse- ning kõrgustega seotud töid, näiteks ka kõrghoonete akendepesu. Tänu isale on Jaan-Martin saanud neid töid õppida juba varasest lapsepõlvest peale ning asus töös ise kätt proovima niipea, kui huvi tekkis. Vahepeal on ta käinud ka välismaal teadmisi omandamas ja oskusi täiendamas ning näeb, et Eestis võiks plekitööde kvaliteet olla oluliselt parem, kui see on praegu võrreldes Põhjamaade riikidega. Jaan-Martini jaoks on oluline, et kui midagi teha, siis võimalikult hästi.
Oluline on ennetustöö
Põhjalikkus ja eesmärgipärasus motiveerivad teda ka abipolitseiniku töös. Jaan-Martin kirjeldab, et nii nagu ta näeb samu korduvaid mustreid ehitustöödes, samu vigu, mida parandada, näeb ta pidevalt ühte ja sama ka politseitöös.
Ta selgitab, et politseitöö üks osa on ennetus ja see väljendub mitmel moel, kuid eesmärk on üks – ära hoida õnnetused. Nii ka ehitustöös. Kui tehakse kohe kvaliteetset tööd, ei ole vaja hiljem tagajärgede pärast muretseda, räägib Jaan-Martin. Aga nii nagu näitab kogemus ehitusel, kinnitab ka töö abipolitseinikuna, et inimesed on visad õpetussõnu kuulda võtma.
Miks inimesed teiste kogemustest ja õpetussõnadest ei õpi, on Jaan-Martini hinnangul osaliselt seotud inimnatuuriga. Abipolitseiniku sõnul on liikluses seda hästi näha, et inimesed võtavad asjatuid riske ning kaotavad igasuguse ohutunde, kui näiteks lumi ära sulab. Jaan-Martin leiab, et politseinike üks roll on olla meeldetuletajad igal ajal olenemata ilmastikuoludest, et ära hoida ootamatused ja õnnetused, ning näeb, et seda tulekski aina rohkem teha. Isegi kui inimesed seda kohe rõõmuga ei tervita.
Ta toob jälle paralleeli ehitustöödega, kus tuleb arvestada kõiki võimalikke asjaolusid, mis võivad tööd mõjutada. Niisamuti tuleks igal liiklejal Jaan-Martini sõnul kõiki võimalikke riske ise võimalikult hästi maandada, sest teise liikleja peale lootma jääda ei saa.
Ta näeb politseitöö ühe tumeda küljena just suhteid avalikkusega ning tõdeb, et politseitöös tuleb tihti ette olukordi, kus ametniku vaimne tugevus proovile pannakse. Kuigi Jaan-Martini silmis täidab politsei ühiskonnas toetavat rolli, on ta paraku oma abipolitseinikuks olemise ajal näinud, et osa inimesi näeb politseid endiselt ainult karistava organisatsioonina.
Ta meenutab, et mõni aeg tagasi oli üks ilus aasta, kui Raplamaal oli vaid mõni üksik surmaga lõppenud liiklusõnnetus. „Olid kampaaniad, et võtke hoog maha, kinnitage turvavööd, võtke võtmed ära joobes inimestelt ja nii edasi, aga keegi ei kiitnud politseid, et tubli ennetustöö. Kui on palju liiklussurmasid, siis süüdistatakse politseid, et miks neid ei ole märkamas,” jagab Jaan-Martin oma mõtteid. Ta näeb, et politseitöös on palju sellist, mida laiem üldsus tähele ei pane.
Ta tõdeb, et nooremana tundus politseitöö talle teistsugusem kui praegu. „Kõik tundus hea. Saad ühiskonnas palju korda saata, saad olla esimene kaitseliin,” meenutab Jaan-Martin. On olnud hetki, mil ta on tõsiselt kaalunud ka politseinikuks õppimist, et sellele ametile täielikult pühenduda. Õpinguteni ta jõudnud ei ole ning täna tunnistab ta, et talle sobib selline variant, et saab valida, millal ja kui palju ta politseitööd teeb.
Nagu juba öeldud, praegu ta seda ametit enam üdini ideaalsena ei näe. „Väga palju on paberitööd,” toob ta välja ning lisab: „Ja siis on ka sellised n-ö püsikliendid, keda sa näed pidevalt, aga midagi ei muutu. Abipolitseinikuna saan sellest tsüklist vahepeal välja tulla.”
Jaan-Martin tõdeb, et on inimesi, kes jäävad lõksu ringi, kus kordub pidevalt üks ja seesama ning ükski mõjutusvahend mõju ei avalda. Nende inimestega kokkupuutumine tekitab jõuetusetunnet. Pidev ühiskonna halva poolega kokkupuutumine on üks põhjus, miks Jaan-Martin vähemasti praegu ei tahaks iga päev politseitööd teha.
Samas tõdeb ta, et naudib seda osa tööst, mil ta saab inimestele lahkelt mõnd teadmist meenutada. On selge, et Jaan-Martinile meeldib inimesi õigele teele juhatada, olgu see siis ehitustöödes või politseinikuna liikluses. Kõige enam meeldibki Jaan-Martinile töötada patrullis. „Kõik see, mis puudutab autosid, mootorrattaid, rollereid, see mulle meeldib,” ütleb ta. Liikluses saab Jaan-Martin jagada inimestele rahumeelselt meeldetuletusi, selgitada, milliseid tulesid millal kasutada või näiteks, kui pikk peaks pikivahe kahe liikleja vahel olema. „Saan seda teha inimlikus keeles, selgitada seadusesätteid selliselt, et kõik aru saaksid,” räägib ta.
Lähteaineks alkohol
Jaan-Martin meenutab, et põhikoolis käies olid tema klassikaaslased need, kellega tema ema konstaablina pidi tegelema. Nüüd abipolitseinikuna on tal endal tulnud samade klassikaaslastega tööpostil kokku puutuda. „Alkohol on lähteaineks,” tõdeb ta. Nii näebki vahetuste jooksul tihtipeale samu nägusid, kes on toime pannud samu tegusid.
Tavahetkedel on Jaan-Martini sõnul tuttavad teda politseivormis kohates positiivselt üllatunud, aga väljakutsete või vahelejäämiste puhul on kogemused pigem negatiivsed: „Vahel loodetakse, et kuna politseinik on tuttav, siis on karistus leebem, aga kahjuks tegelikkuses on olukorrad sellised, et kaastundeks palju ruumi ei ole. On need siis joobes juhtimised või vägivaldsed episoodid.”
Alkoholijoobes juhtimine on see, millega Jaan-Martin on töös palju kokku puutunud ning näeb, et see on suur probleem. Talle on meelde jäänud juhtum, mil kord talvel rutiinsel puhumisreidil ei jäänud üks auto seisma ning otsustas minema sõita. Kui politsei järele sõitis, auto lõpuks siiski peatus.
„Siis juhtus nagu multikas, kus auto taga läksid kongiuksed lahti ning autost jooksis välja kaheksa-üheksa inimest,” meenutab Jaan-Martin. Põgenejatele sai takistuseks sügav lumi ning keegi politsei käest ei pääsenud. Hiljem selgus, et kõik autos viibijad olid joobes. „Kui nendega oleks midagi teel juhtunud, ei tea, mis oleks saanud,” arutleb Jaan-Martin.
Ka väljaspool tööaega juhtub vahel, et tuleb politseitööd teha. Kuna kõik kohalikud teavad, et Jaan-Martini pere on politseitööga seotud, ei ole haruldane, et naabrid tulevad oma muredega nende jutule. Jaan-Martini perekond, kes on harjunud inimesi probleemide korral aitama, ei keera kellelegi selga ning nad kuulavad ära. Kui muul moel abikätt ulatada ei õnnestu, siis head nõu antakse ikka, kinnitab Jaan-Martin.
