Esimene Randonautica kogemus kui jackpot

Minu esimene kogemus Randonautica rakendusega oli selle aasta 4. märtsil. Kuna vaikselt oli küpsemas plaan selle abil reportaaž teha, mõtlesin, et enne võiks seda ise katsetada. Olin eelnevalt uurinud, milliseid kogemusi teised on Randonauticaga saanud ja eks need lood ole kohati päris veidrad ja hirmsad ka.

Enamasti ei juhtu seda rakendust kasutades midagi muud, kui avastad mõne koha, kus varem käinud pole. Veidrad lood moodustavad kõigist lugudest vaid kübeme, kuid need saavad kõige rohkem kõlapinda, luues kujutelma, et alati peabki midagi veidrat kogema. Eks siin mängib rolli ka psühholoogia. Kui ikka sisemiselt väga usud, et näed, koged või leiad midagi tavapärasest erinevat, ongi kõik su meeled teravamad ja suurem tõenäosus on midagi teistsugust märgata.

Võimalus Randonauticat kasutades midagi veidrat kogeda on tegelikult umbes sama suur kui lotoga võita. Oma esimese kogemuse kohta võin öelda, et sain küll jackpot’i, kuigi enda arust ei olnud ma häälestunud selleks, et kindlasti midagi teistsugust kogeda. Pigem olin umbusklik ja arvasin, et rakendus juhtab meid lihtsalt keset lagedat põldu.

Märtsi algul oli ilm just kevadiseks läinud, lumi praktiliselt sulanud ja väljas mõned kraadid sooja. Kuna soovitatakse, et randonautima minna tasub kellegagi koos, kutsusin lapse kaasa. Võtsin raadiuseks minimaalse ühe kilomeetri ja rakendus andis meile punkti, mis tegelikult oli meile juba tuttav koht. Olime asula teises otsas asuva lagendiku ääres eelmisel kevadel käinud. Paljude raplakate jaoks on see koht väga tuttav, sealsamas lähedal on terviserada (kuhu nüüd teistkordselt randonautimisel sattusime) ja sealsed rajad annavad aimu, et seal käiakse krossi sõitmas. Enne neid radu on ka üks talu, kuid kuna õuel oli lahti koer, kes meie vastu huvi üles näitas, ragistasime teed mööda minemise asemel läbi võsa, jõudes lageraielangi äärde, elektrimasti kõrvale. Vaikselt hakkas päike loojuma, nii et valgus oli mõnusalt kuldne.

On kohti, mille puhul tajun ära, et selle aura on kuidagi teistsugune. Ja just tolles paigas on midagi väga ligitõmbavat. Kuid maastik on seal vesine, nii et väga ringi käia ei saa. Saab käia mööda rada ja tol märtsikuu päeval seda tegimegi, kuna rakendus näitas, et meile genereeritud punkt asub raja ääres. Olin aga vea teinud sellega, et lahkusin kodunt liiga tühja akuga. Napilt enne õigesse kohta jõudmist hakkas aku eriti kiirelt tühjenema, umbes minuti jooksul kukkus näit 15 pealt nulli. Jõudsin kiirelt veel kaks pilti teha ja rohkem mu telefon pilti ette ei võtnud.

Teadsin, et oleme õigele kohale võrdlemisi lähedal, punkti raadiuseks märkis Randonautica 150 meetrit, nii et selle mõjualas me olime. Selge oli ka see, et läbi teeäärse võsa me lähemale ragistama ei hakka. Võtsin lapse telefoni, et tollega paar pilti teha, kuid telefon, mis hetk varem oli umbes 60-protsendilise akuga, teatas, et 1 protsent akut on jäänud, ja viskas pildi tasku. Korraks saime telefoni uuesti tööle, paar pilti teha ja uuesti läks ekraan mustaks. Sellise hetke kogemine on päris ehmatav. Tundus, et see koht võtab reaalselt energia ära.

Pärast seda kogemust teistega arutades pakuti küll välja, et ehk telefonide akud olid vanad ja väljas jahe ja seepärast juhtus nii. Kuid akud ei ole nii vanad veel midagi ja ei varem ega hiljem ole sellist nalja olnud, ka mitte pakaseliste ilmadega. Tagasiteel lapse telefoni aku taastus, näidates natuke üle 50 protsendi. Kui keegi teadusele tuginedes ära oskab seletada, miks mingi koht niimoodi telefoniakusid tühjendavalt mõjub, olen üks suur kõrv.