Terviseameti endine kommunikatsioonijuht Simmo Saar kirjutas Eesti Päevalehe arvamusrubriigis*, kuidas tippjuhid ei tee vahet avalikel suhetel ja turundusel. Muu hulgas tõi ta välja mõningad asjaolud, mida olen minagi maakonnalehe ajakirjanikuna täheldanud kohalike juhtidega suhtlemisel.
On ilmselge, et iga asutus soovib hoida oma head mainet ning üks osa igapäevasest tööst on pidevalt esile tõsta positiivset. Ajakirjandus on midagi muud ning kuigi positiivsed tegemised leiavad samuti kajastust, ei saa ajakirjaniku töö eesmärk olla näidata üht või teist paremas või halvemas valguses.
Kui nüüd ametiasutuse juht asub oma ametkonda kaitsma, on eetiline eelkõige just oma elanikkonna suhtes anda edasi tõest infot ja teha seda võimalikult avatud kaartidega. Kohati näib, et siiani ei ole nii mõnigi asutuse juht mõistnud, et halva ülestunnistus ja kahetsus on kordades parem lahendus kui halva pisendamine ja vassimine.
Miks ühel või teisel moel olnut olematuks püütakse teha, on seotud esmalt hea maine säilitamise sooviga (meil on kõik kogu aeg väga hästi), aga kindlasti on selles ka annus hirmu, sest ei soovita tegeleda tagajärgedega. Küllap on seal ka omajagu siirast soovi mitte tavainimesi ärritada. Kui midagi on juhtunud, on esmane reaktsioon tõtata nutvat last lohutama, aga kas segaduses elanikkonda, kes veel ei tea, et keegi kuskil on kukkunud, on otstarbekas lohutada?
Simmo Saar mõtestab sellist lohutamist või teisisõnu ka rahustamist interneti abil kui negatiivsete tunnete katkestamist. Ennetatakse halbu reaktsioone, lihtsas keeles. See võib tunduda kui midagi head, aga tegelikkuses me teame juba lapsekasvatusestki, et öeldes lapsele „ära nuta”, me ei võta ära tema muret, vaid see mure jääb lihtsalt lahendamata. Samuti ei tunne laps selles olukorras, et teda toetatakse või temast hoolitakse.
Ka täiskasvanud inimene jääb juhtide rahustavate, olukorda pisendavate sõnumite taustal endiselt segadusse. Kui tegemist on kodanike probleemidega, mida juhid pisendavad, tekib tunne, et kodanike huvid ei olegi olulised. Siis toimub lahknemine. Tekib arusaam, et olen mina ja siis on omavalitsus. See teine. Või olen mina ja on riik. See ei ole mina, see on midagi eemalseisvat ja võõrast. Kuigi idee on ju vastupidine.
Kuidas rahva rahustamine tavaliselt välja näeb? Ajakirjanike jaoks kajastub see enamasti vastustes, mis ei vasta esitatud küsimustele, või viimase aja tava on, et vastatakse võimalikult lakooniliselt. Tihtipeale jääb kõlama positiivne sõnum, et kõik on võimalik ja vajalik, aga ei selgitata, milline on asutuse kavatsus või tahe. Vastamata jätmist tuleb ette harvem, aga ei saaks öelda, et seda ei ole. Niipalju on justkui õpitud, et vaikimine head ei kõnele. Seda ei tasu vist üldse enam muidugi loota, et mõni ametkond midagi tunnistaks ilma ajakirjanduse sekkumiseta.
Seda mainib ka Saar oma tekstis, et vigade tunnistamine on midagi sellist, mida ametkondades ei harrastata. On ette tulnud olukordi, mil midagi on juhtunud ja sellest teavad paljud sellesama asutuse töötajad ning ka muul moel seotud isikud, kuid vastutusele kedagi ei võeta. Süü on selge, aga seda ei tunnistata. Need tavainimesed, kes neid asjaolusid vähemasti meie lehest lugenud on, ilmselt võivad kinnitada, et selline teguviis usaldust ei tekita. Kuigi kohati näib, et ega see kodanike usaldus kedagi huvita ka.
* „Simmo Saar: riigisektori põhiprobleem on tippjuhid, kes ei tee vahet avalikel suhetel ja turundusel” 25.04.21, Eesti Päevaleht
