Volbriöö ehk 30. aprilliga seostub mitmeid uskumusi ja omajagu müstikat. Siis lendavad ringi nõiad ja kui liikuda ringi avatud silmadega, võib neid kohatagi. Otsustasime omalt poolt lisada kõigele sellele veidi põnevust ning minna 30. aprillil mängima Randonauticat.
Soov oli lihtne: avastada Raplamaa maastikul neid paiku ja nurgataguseid, mida esimese hooga ei märka. Seiklus viis meid nii Raela külla, Põlma tuuliku juurde kui ka Nõiamäele.
Mis on Randonautica? Tegemist on mobiilirakenduse ning ühtlasi maastikumänguga. See juhatab mängijad varjatud paikadesse, unustatud nurgatagustesse ja suunab ümbruskonda jälgima teisest vaatenurgast. Mängu alguses genereerib Randonautica mängijale punkti ümbritseval maastikul, kuhu mängija seejärel kohale läheb, et näha või kogeda midagi tavapärasest erinevat. Mängija saab ise valida, kui suures raadiuses Randonautica talle selle punkti genereerib. Kõige väiksem võimalik raadius on üks kilomeeter.
Nimi Randonautica koosneb kahest osast. Esimene pool viitab ingliskeelsele sõnale random, mis tähendab juhuslikkust, ning termin nautica tähendab lihtsalt liikumist nagu sõnades astronaut või argonaut. Sõltuvalt mängu genereeritud punkti kaugusest võib kohale seigelda nii jalgsi kui ka autoga. Ühtlasi motiveerib mäng jälgima kogu protsessi käigus ümbritsevat loodust tähelepanelikumalt, et leida märke või nähtusi, millest muidu oleks lihtne mööda vaadata. Randonautica üheks tunnuslauseks on inglise keeles “Enjoy the whole journey, not just the point” ehk eesti keeles “Naudi tervet seiklust, mitte ainult sihtkohta”.
Läksime 30. aprillil Randonauticat mängima kahekesi – Raplamaa Sõnumite ajakirjanikud Siim Jõgis ja Helerin Väronen. Kuupäeva ei valinud me muidugi juhuslikult. Soovisime, et kogu volbriööga seonduv õhkkond lisaks meie rännakutele põnevust. Panime Randonautica rakenduses paika, et see genereeriks meile esimese punkti kaheksa kilomeetri raadiuses Raplast. See tundus autoga liikumiseks täpselt paras vahemaa. Enne esimest sõitu oli hinges teatav ärevus ja natuke isegi hirmu. Põhjus seisnes selles, et hakkasime külastama paiku, mida me tõenäoliselt ei tunne ning kus ei ole varem käinud. Kuhu meid seiklus viib? Ees ootas mitu tundi tundmatust.
Raela
Esimese punktina genereeris rakendus meile koha Raela küla territooriumil. Raela asub praeguse haldusjaotuse järgi Rapla vallas, Tuti külast paar kilomeetrit Raikküla poole. Miskipärast suunas rakendus meid Raplast välja sõitma Märjamaa suunas. Tundus veider, aga võtsime suuna sinna. Tähelepanuväärne on see, et esimesse punkti sõitsime mööda kunagist Rapla-Virtsu raudteed ja möödusime kunagisest Kuusiku metskonna kontorist ja Raikküla raudteejaamast.
Kuigi tee on kitsuke ja sunnib edasi liikuma aeglaselt, on see just selline koht, kus kehtib põhimõte, et sihtkoha kõrval on tähtis ka teekond ise. Praegu veel ei ole loodus oma täies ilus, puud on alles hiirekõrvus, kuid teele jäänud Vigala jõe äärne Kuusiku hoiuala on napi kuu pärast kindlasti oma täies ilus.
Läbi Kuusiku hoiuala jõudsime lõpuks ikkagi tagasi Rapla – Järvakandi teele ja parkisime auto Kildema bussipeatuse juurde. 50 meetri kaugusel asub vana kõrtsihoone. Otsustasime edasi minna jalgsi. Genereeritud punkt asus Kildema peatusest ligikaudu poole kilomeetri kaugusel metsa sees. Hakkasime sinnapoole jalutama, kuid vesine maastik ei võimaldanud kuidagi edasi minna. Jõudsime punktist umbes 400 meetri kaugusele, aga sealt edasi läks juba tõeliselt raskeks, jalad said ka märjaks. Otsustasime leida järgmise punkti, kuhu loodetavasti kohale jõuame.
Kõnnu talu maad
Sisestasime rakendusse sama soovi, et ta juhataks meid mõnda põnevasse kohta kaheksa kilomeetri raadiuses. Ja selleks kohaks osutus punkt Põlma ja Keo küla piiril. Selleks möödusime kõigepealt Põlma tuulikust, mis asub otse Rapla – Järvakandi tee ääres. Teatavasti on selle paigaga seostatud kummitusi ja viirastusi. Isekeskis mõtlesime, et pole üllatav, et Randonautica meid just sellise koha lähedale juhatab.
Genereeritud punkt asus Põlma ja Keo küla vahel, Kõnnu talu maadel. Uurides Kõnnu kui kohanime kohta, tuli välja, et 19. sajandi lõpul kujunes kahest talust – Kõnnujaani ja Kõnnujüri – sellenimeline küla, mis 1977. aastal Keo külaga liideti. Punktile endale me siiski väga lähedale ei pääsenud. Kuna see asus eramaal või vähemalt tuli sinna jõudmiseks minna üle eramaa, ei hakanud me seda teed ette võtma. Küll aga nägime eemalt kauni ja looduslähedase koha ära.
Nõiamäe
Kolmas punkt oli lõpuks esimene, kuhu päriselt kohale jõudsime. Olles sealsamas, Keo ja Põlma küla piiril, andis Randonautica meile järgmiseks punktiks koha Nõiamäel, otse Rapla külje all. Kolmanda punkti puhul on muidugi tähelepanuväärne, et volbrile sobilikult oli sees soov leida midagi nõidadega seoses ja rakendus juhatas meid Nõiamäele. Kinnistu nimena on see küll uus koht. Teine kinnistu, mis sinnakanti jääb, on Ussikuninga. Usse peaks sealkandis tõesti olema, ja kivisid, kus päikese käes peesitada, on seal rohkelt. Kuidagi hämmastavalt palju jäigi silma, et sealsed lageraielangid on kive täis. Üks suur tee äärde jääv kivi kutsus ka istuma.
Nõiamäe oli seega esimene punkt, kuhu me tõepoolest kohale jõudsime. Kiire pilk ümbritsevale loodusele midagi salapärast või müstilist küll ei paljastanud. Küll aga oli veidi üllatav see, et keset metsa leidsime maast tikitud prillikoti. Metsaalune oli vesine, kuid mitte nii hullusti kui Raelas. Jalutada seal sai ning jõudsime punkti kohale. Sealsamas Nõiamäe läheduses asub terviserada ning genereeritud punkt oligi selle vahetus läheduses. Veetsime seal ligikaudu kümme minutit, kuid midagi erakordset silma ei hakanud. Vaid üks jalutaja tegi metsarajal tervisekõndi.
Helerinil seostus Nõiamäe punktiga öö varem nähtud uni, kus ta väga vesisel pinnal liikus. “Ja leitud punkt asus vesisel alal. Rapla ju ongi soo peale ehitatud, nii et pole imestada, et alad, kuhu inimasustus veel laienenud pole, on vesised.”
Neljanda punkti otsustasime valida lähemasse ümbrusesse – ühe kilomeetri kaugusele. Randonautica juhatas meid seepeale Vesiroosi terviserajale, ühe saviaugu kaldale. Pärast sealset jalutuskäiku võiski kogu seiklusele joone alla tõmmata. Ühtegi nõida me ei kohanud ning midagi üleloomulikku silma ei jäänud. Küll aga võimaldas see heita ümbritsevale maastikule pilku teise nurga alt.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Randonautica on hea viis avastada oma kodukanti. Praegusel ajal on igasugused maastikumängud ja orienteerumised populaarsed, aga nendes on ikkagi etteantud rada, kõik on turvaline. Randonautica puhul on aga põnevust rohkem, sest sa ei tea kunagi, kuhu see sind täpselt juhatab.
