Kohila vallas Aespas alustatakse lähiajal lasteaia ehitusega, lindilõikamise pidu on plaanitud järgmisse kevadesse. Kahtlemata on see viimaste aegade üks rõõmustavamaid uudiseid, mida leht vahendada saab.
Siin on paslik küsida, kes mäletab, millal ja kuhu maakonnas viimati päris lasteaed ehitati? Peab ikka väga pikalt aju pingutama ja isegi siis ei meenu. Renoveerimisi ja ümberkohendamisi tuleb küll silmade ette, aga uue ja iseseisva ehitamist ei mõtle kuidagi välja. Jätame Rapla valda Kuusikule paigaldatud konteinerlasteaia praegu kõrvale, sest see on mõnes mõttes ikkagi ajutine rajatis – täna on, aga homme, kui laste arv peaks vähenema, võime juba uude kohta viia.
Lasteaedade koondamisi meenub küll. Aga need on kurvad sündmused, millega antakse kohalikele selgelt teada, et te olete nüüd ääreala, millega keskus ei saa enam arvestada. Katsuge ise hakkama saada.
Iga uus ehitus on märk, mis tähistab arengut. Ja kõik, mis selle raames seotud lastega, annab arengule veel ka pikema perspektiivi. Pole kahtlustki, et uue moodsa lasteaia ehitamise saab plaani võtta omavalitsus, kus vaadatakse julgelt tulevikku. Kahtlemata on Kohila tulevikuga omavalitsus. Tavaliselt, kui see jutuks tuleb, lisatakse pisukese kadedusega juurde, et mis neil viga, nad ju Tallinna külje all. Tegelikult on see pigem mugavate eneseõigustus, mida ei tasu väga tõsiselt võtta. Kohila ei ole ennast kunagi reklaaminud linnalähedase magalana, vaid arenguvõimelise piirkonnana. Ja see on motiveerivalt mõjunud.
Uue tänapäevase lasteaia ehitamine Aespasse on märk sellest, kui oluliseks vald peab piirialasid. Sellega öeldakse väga selgelt, et piiriala ei tähenda ääremaad, mille elushoidmine võib mõnes teises omavalitsuses tunduda mõttetu kulutusena.
