Täna tähistab Janne lastehoiu ettevõte Ridiradiralla OÜ 15. tegutsemisaasta täitumist. Nii kaua ja pisut rohkemgi on lapsed saanud Janne valvsa ja hooliva pilgu all kasvada.
„Tegelikult tollel ajal, kui ma alustasin, ei osanudki ma millestki unistada, see lihtsalt oli miski, mis hakkas elama ja tuli ametlikuks teha,” tunnistab Janne. Esimesed hoolealused, keda Janne oma kodus hoidis, olid sõbrannade lapsed. Sellest kogemusest avastas ta, et mitme lapsega kodus olla on päris tore, ning otsustas oma ettevõtte luua. Nii sündiski 2006. aasta 12. mail OÜ Ridiradiralla.
„Ma olen suutnud hoida omanäolisust,” toob Janne välja oma eelise. Ta tõdeb, et kuna aastate jooksul ei ole lastehoiu kohtade järele nõudlus vähenenud, on ta tundnud kiusatust laieneda või avada uus hoid, kuid ei ole seni kiusatusele järele andnud. Kuigi ühes ruumis elada ja töötada on väljakutseterohke, usub Janne, et see on parim variant. „Minu jaoks on see elustiil. Naudin iga päeva. Minu suurim rõõm on lapsed,” ütleb Janne.
Individuaalne lähenemine
Janne kodu paistab tänavalt vaadates nagu üks täiesti tavaline kodu. Maja, aed ümber ja parasjagu hoovi, kus end mõnusalt tunda. Lähemal vaatlusel on näha, et hoovis on laste mängunurk mängumajakese, laudade, toolide, varjualuse, liivakasti ning paljude mänguasjadega.
Välisuksest sisse astudes saab üleriided riputada värviliste nimesiltidega kaunistatud nagidele. Igal hoiulapsel on oma koht riiete jaoks. Garderoobi põrand on väikesi jalanõusid täis. Tuppa astudes on vaade nagu kodus ikka. Esikus on riidekapp ja peegel, kõrvalt köögist paistab söögilaud ja pliit. Edasi astudes avaneb mänguruum, kus käib peamine õpitegevus, kui ollakse toas.
Sellest ruumist edasi pääseb magamistuppa, kus on üks suur kaheinimesevoodi ja mitu väiksemat aset. Samas ruumis magab ka Janne ise oma elukaaslasega, vaid päeval loovutatakse tuba lastele. Suures voodis uinutatakse vahel ka lapsi, kellel on raskusi võõras kohas ja asemel uinumisega. Sellistel juhtudel heidab Janne lapse kõrvale pikali, et väike inimene tunneks end turvaliselt. Alles hiljaaegu käis hoius üks beebi ning ema imestas, kuidas Jannel õnnestus ta toas magama saada. „Ta jäi mul süles magama ja nii heitsingi temaga koos pikali ning ta magas,” meenutab Janne. See on üks osa individuaalsest lähenemisest, mida saab pakkuda üksnes koduhoid.
Majas on veel elutuba, mille ühes nurgas on ka peretütre Hanna-Liisa (10) voodiase. Privaatsust aitab tekitada suur riidekapp. Teises toanurgas on kirjutuslaud. Diivanil seame end Jannega sisse, et rääkida. Meiega liitub ka Janne poeg Albert (6), kes ei lase end külalisest sugugi häirida ning mängib toas, nagu oleks seal omaette. „Ikka küsitakse, kuidas mu lapsed on hoiuga leppinud, aga neil ei ole sellest midagi. Nad on sündinud sellesse keskkonda,” ütleb Janne naerdes.
Majas on veel teisigi ruume, kus peamiselt liiguvad pereliikmed. Maja vastab turvanõuetele, kuid paistab igati tavaline ning kodune. Ringi vaadates võib märgata, et igast nurgast paistab kas mänguasi, valge paber, pliiatsid või mõni muu laste lähedusele viitav ese. Lasteaiaga või mõne teistsuguse hoiuga võrreldes saab Janne pakkuda lapsele võimalust tulla justkui heale sõbrale külla. Ei ole suuri saale ega pidevalt vahetuvaid õpetajaid.
Ridiradiralla on pere-ettevõte, lisaks Janne lastele, kes iga päev hoiulastega kokku puutuvad, on lapsehoidjaks ka Janne ema Maimu. Tema on peamine söögitegija, kuid aeg-ajalt hoiab ka lapsi, kui vaja. Janne sõnul on igal hooajal ikka üks laps, kes ei soovi väga teiste lastega aega veeta ning eelistab Maimu seltsis köögis olla ja vaadata, kuidas ta süüa teeb. Esimesed viis aastat toimetas Janne hoidjana üksi, viimased kümme on ta võtnud tööle abiks lapsehoidja. Nemad on jällegi pigem noored, seega saavad hoiulapsed suhelda erinevate põlvkondadega.
Janne hoius saab korraga olla kuni kümme last. Keskmiselt jõuab iga päev hoidu neist kuus ning enamasti on lapsed hoius ühe õppeaasta kuni kolmeseks saamiseni. „Tänane rahastamise mudel on selline, et kui pakutakse kohta lasteaias, siis enam ei toetata rahaliselt hoiukohta. Paljudel ei ole võimalust ise oma rahakotist maksta hoiu eest, kuigi eelistaks last veel seal hoida,” räägib Janne. Ta näeb, et see on tänane kitsaskoht, kuna lapsed vajaksid Janne hinnangul sageli aeglasemat üleminekut ning ka lapsevanemad eelistaksid lasteaia asemel lastehoidu.
Janne kuulub ka haridusministeeriumi alushariduse seaduse muutmise töörühma, kus arutatakse võimalust loobuda seni käibel olnud mõistest lastehoid ja liikuda edasi eralasteaedade suunas. Peamine muutus seisneb selles, et kui praegu pakutakse lastehoiu näol sotsiaalteenust, siis edaspidi allutakse haridusministeeriumile ning pakutakse haridusteenust. Eralasteaiana tegutsedes oleks Jannel vaja palgata kõrgharidusega spetsialist ning järgima tuleks hakata õppekava. Janne mõte on sellisel juhul jätkata senisest tugevamalt Waldorf-pedagoogikaga. Seda on ka seni juba tehtud: „Me ei ole õppekava põhimõtteid järginud nõude pärast, vaid kuna see on lapse arengu alus,” räägib Janne.
Janne imedemaa
Viieteistkümne tegevusaasta jooksul on Janne olnud väga tegus. Kolmteist aastat on ta juba ise koolitanud lapsehoidjaid ning loonud omale mitmeid osakondi. Hetkel tegutsevad lisaks Rapla Janne lastehoiule ettevõtte osana ka lastehoid Mürakarud Märjamaal ja Pille perepäevahoid Keilas.
Ettevõte on olnud sotsiaalkindlustusameti partner puuetega laste tugiteenuste pakkumisel ning on vahendanud tugiisikuid ja transporditeenust. Tänaseni saab Ridiradiralla kaudu leida endale näiteks koduse lapsehoidja. Janne on tegev ka mitmes organisatsioonis, tegutsedes iga päev selle nimel, et teenuse kvaliteeti hoida ja pakkuda seda võimalikult paljudele täpselt sellisena, nagu seda vajatakse.
„Ilmselt minu kõige suurem õppetund on sellel erialal olnud erivajadusega lapsed, kes tulid minu ellu viis aastat tagasi. Tänu sellele, et ma olin siis Raplamaal puuetega laste tugiteenuste hankepartner sotsiaalkindlustusametile, avanes uks ja mul oli 180 erivajadusega last teenusel. Nad ei olnud küll kõik siin minu hoius, aga puutusin juhtumitega kokku,” räägib Janne.
Ta meenutab, kuidas tema maailmapilt sel ajal avardus: „Mõned ütlevad, et siin on Janne imedemaa. Olin loonud turvalise keskkonna, kus kõik on ilus, pitsiline, rõõmus ja roosa. Ja siis, kui ma nägin seda, mis päriselt toimub, see ehmatas. Ma ei saa maailma muuta, aga ma saan toetada nii palju kui võimalik ja ma saan uksi avada.”
Jannele on aastate jooksul meelde jäänud just lapsed, kes on teistest erinenud, on näiteks olnud agressiivsed. „Need on rasked juhud, tuleb mõelda, kuidas toime tulla, kuidas suhestuda, aga lõpuks kasvab sellest suur eduelamus,” räägib ta. Selleks, et lastega kontakti saada, tuleb esmalt võita nende usaldus, teab Janne. „Iga lapse puhul pean kõige tähtsamaks kiindumussuhte loomist. See on selle töö üks suurimaid võlusid.”
Kõige keerulisemad teemad on Janne sõnul seotud perede omavaheliste suhetega: „Meil inimestena tekib säde, see on tingimusteta armastus ja on kahju, et suhted saab ära rikkuda raha või muude asiste asjadega. Kõige kurvem on see, et selle vahele jäävad lapsed, kellele me paneme vundamenti logisevaid, pragudega kive. Vanemad, kas nad tahavad või ei taha, teevad vundamenti augu.” Edusammuna näeb Janne, et aastate jooksul on ühiskond ja vanemad muutunud teadlikumaks.
„Lapse naeratus on üks asi, seda ma saan väga sageli, aga vanemate tänutunne on see, mis tekitab tunde, et töö on korda läinud,” räägib Janne võidukatest hetkedest.
„Minu suurim rõõm on lapsed,” ütleb Janne Liidik. Pildil mängivad lapsehoidjad Janne ja Tene koos Karli, Hanna ja Iirisega koduhoiu hoovi mängunurgas.
