Eesti tehnoloogiaettevõttel Crystalspace OÜ õnnestus saada leping, et ehitada kaks stereokaamerat, mis NASA missiooni raames Kuule sõidavad. Crystalspace’i üks asutaja on Raplast pärit noormees Jaan Viru.
Viimati käisid inimesed Kuul 1972. aastal, kui seal maandus NASA missioon Apollo 17. Nüüd plaanivad ameeriklased minna Kuule tagasi 2020-ndate aastate keskel ning seekord kannab nende programm nime Artemis. Kakskümmend aastat tagasi oleks kõlanud ulmelisena väide, et kuskil Eestis ehitatakse kosmosetehnoloogiat, mis ühel päeval lendab Kuu pinnale. Nüüd on see reaalsus.
Crystalspace ehitas seitsme kuuga seitse stereokaamerat, millest kaks lendavad Kuule ning ülejäänud olid mõeldud testimiseks. Millal need sinna lendavad, ei osanud Jaan Viru veel öelda. Eeldada võib, et see juhtub lähiaastatel. Artemis on Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri NASA ambitsioonikas projekt, mis koosneb kolmest suurest osast. Esimene neist on tehnika ja inimeste (sealjuures ka esimese naisterahva) viimine Kuu pinnale. Teine ambitsioonikas plaan on rajada Maa kaaslasele püsiv baas ning kolmas osa hõlmab pikemaid lende Marsile. Üks osa suure Artemise programmi õnnestumisest lasub nüüd ka Raplast tuule tiibadesse saanud Jaan Viru õlgadel.
Partnerite võrgustik
Kaks stereokaamerat, mille Crystalspace valmistas, on nüüdseks juba ka Ameerika Ühendriikide poole teele saadetud. Need kaamerad tellis eestlaste käest Ühendriikide suur kosmostehnoloogiafirma Maxar Technologies. Kuidas väike Eesti ettevõte nii suure lepinguni jõudis? Jaan Viru vastas, et sellele pani aluse kümne aasta pikkune kogemus kosmosetehnoloogia valdkonnas.
Crystalspace on valmistanud väikseid kaameraid ka satelliitidele, mis on juba orbiidile lennutatud. Selle kaudu kasvaski ettevõtte tuntus, kuni Maxar Technologies nendega ühendust võttis. Ja kui juba nii tuntud ettevõttelt tuleb koostööpakkumine, ei saa sellest loobuda. Läbirääkimised kestsid ligikaudu aasta, enne kui need lepinguga kulmineerusid.
Kuu-missiooni jaoks kaamerate ehitamine on noormeeste jaoks väljakutsuv ning samas põnev töö. Mitte igaüks ei saa öelda, et nende töö viljad realiseeruvad kosmoses. Crystalspace on igas mõttes väike ettevõte. Selle asutas Jaan Viru koos kahe sõbra, Pätris Halapuu ja Jaanus Kaldega. Praeguseks ollakse kahekesi Halapuuga, kuid just nii oma firmat vedada soovitaksegi. Jaan Viru selgitas, et see on taotluslik ja neil ei ole plaanis rohkem töötajaid palgata. Samas rajatakse aktiivselt partnerite võrgustikku. Ka stereokaamerad ei valminud ainult Crystalspace’i pingutusena. Sellesse projekti olid kaasatud kohalik Eesti ettevõte Krakul OÜ ja Tartu Ülikooli Tartu observatoorium.
Krakul OÜ arendas kaameratele elektroonikat ja tarkvara ning Tartu observatooriumis käis testimine. Veel kaasati neli Eesti ettevõtet: Incap Electronics Estonia tootis vajaliku elektroonika, Insero disainis mehaanika, Radius Machining tootis mehaanika ja Tauria toetas tarkvaraarendusega.
EstCube-1
Ettevõte Crystalspace kasvas välja tudengisatelliidi EstCube-1 projektist. Tegemist oli Eesti esimese satelliidiga, mis lendas orbiidile 2013. aasta 7. mail ehk peaaegu täpselt kaheksa aastat tagasi. Oma roll oli selles täita ka Jaan Virul, kes andis oma panuse satelliidi ehitamiseks. Ta asus Tartu Ülikoolis õppima füüsikat ning kohe esimesel päeval haaras toonasel projektijuhil Mart Noormal – tudengisatelliidi idee n-ö maaletooja ja algataja – nööbist kinni. Seejärel kutsuti Viru järgmisele koosolekule ning sealt sai alguse tema seotus EstCube-1ga.
Huvi kosmosetehnoloogia vastu oli tal tekkinud juba varem, kuid see oli esimene võimalus oma huvi praktikas rakendada. EstCube-1 juures oli Virul mitu rolli. Kõigepealt tegi ta kosmosekeskkonna analüüsi. See tähendab, et tema ülesanne oli välja selgitada, kuidas mõjub orbiidil tiirlevale satelliidile maaväline keskkond. Samuti tuli selle ülesande käigus kindlaks teha, kuidas aparaati ohtlike mõjude eest kaitsta. Jaan Virule usaldati seejärel teinegi roll, kus tal tuli välja selgitada, kuidas saab orbiidil EstCube-1 asendit kontrollida ja juhtida. Selle töö käigus noormehe huvi kosmosevaldkonna vastu vaid süvenes.
EstCube-1 tiirleb muide tänase päevani Maa orbiidil, kuigi sellega enam ei opereerita. Esialgu oli plaanis sellega läbi viia ka esimene elektrilise päikesepurje katsetus kosmoses, kuid see kahjuks ebaõnnestus.
Kristallkosmos
Jaan Viru omandas Tartu Ülikoolis bakalaureusekraadi füüsikas ning seejärel magistrikraadi arvutitehnikas. Pärast seda on ta end täiendanud kosmosevaldkonna õpingutega Hollandis. Ülikooliajast kaasa võetud teadmised, kontaktid ja ambitsioonid tulid kasuks ka edaspidi.
Viru ütles, et ülikooliõpingute ajal oli ta juba kindel, et soovib oma tuleviku siduda just kosmosetehnoloogiaga. Esialgu ei olnud veel päris selge, millises vormis ta seda tegema hakkab. Nii temal kui ka sõpradel käis peast läbi mitmeid ideid. Ühele neist viitab ka asutatud ettevõtte nimi – Crystalspace OÜ. Otsetõlkes tähendab see eesti keeles kristallkosmost. Viru rääkis, et üks idee oli hakata kosmoses kasvatama kristalle – sellest ka ettevõtte nimi. Sedavõrd ambitsioonika plaani peale siiski ei mindud. Selle asemel hakati ehitama satelliitide jaoks kaameraid.
Esialgne ingliskeelne nimi jäi siiski paika. Muide, paljud Crystalspace OÜ materjalid internetis, nagu nende veebileht ja sotsiaalmeedia leheküljed, on kõik inglise keeles. Viru selgitas, et see on iseenesest mõistetav, sest Eestis nende töödele kliente ei ole ning rahvusvaheline suhtlus käib inglise keeles.
SAMPLR
Kaks eestlaste valmistatud stereokaamerat on üks osa Maxar Technologies’i eksperimendist, mille käigus võetakse Kuu pinnase proove ja uuritakse selle omadusi. Eksperimendi ingliskeelne nimetus on Sample Acquisition, Morphology Filtering and Probing of Lunar Regolith (SAMPLR). Maxar Technologies’i SAMPLR-i eksperiment on üks kaheteistkümnest tehnoloogiast, mille NASA valis programmi Artemis koosseisus Kuule saadetavate erafirmade poolt ehitatavate maandurite ja kulgurite lastiks.
Stereokaamerad paigaldatakse robotkäe külge, mis pinnaseproove võtma hakkab. Nende kaamerate kaudu hakkavad eksperimendi läbiviijad robotkätt juhtima. Vastutus on sealjuures suur ja kaamerad peavad olema saja protsendi ulatuses töökindlad. Küsimuse peale, kas süda selles suhtes veidi väriseb, vastas Viru, et ei värise. “Meie oleme omalt poolt andnud kõik, et need oma töö ära teeksid,” sõnas ta.
Loomulikult ei ole tegemist tavaliste kaameratega. “Nii mastaapse ettevõtmise nagu Kuule lendamise puhul maandatakse riske seeläbi, et valitakse välja vaid eelnevalt kosmoses testitud tehnoloogiad. Kuna kaamerad jälgivad robotkäe tööd, peame suutma tagada kaamerate töökindluse ja vastupidavuse ekstreemsetes tingimustes, alates sellest, et kaamerate ülessaatmisel mõjub tugev kiirendus, kanderakettide eraldumisel toimuvad tugevad löögid ning lõpetades sellega, et Kuu peal kõigub temperatuur vahemikus -173 kraadi kuni +100 kraadi,” rääkis Viru.
Põhimõtteliselt on võimalik Kuu peal pilti teha ka kõige tavalisema telefonikaameraga, aga hoopis teine küsimus on, kuidas see telefon Kuu peale saada. Vastupidava kaamera ehitamine ei ole kindlasti lihtne ülesanne. Viru tõi välja, et kuigi nende kahe eksemplari ehitamine võttis aega seitse kuud, eelnes sellele kümneaastane periood, et neid oleks võimalik nii lühikese ajaga ehitada.
Presidendi tunnustus
Tegemist saab olema esimese Eesti tehnoloogiaga Kuu pinnal. Seda kommenteeris ka Tartu observatooriumi kosmosetehnoloogia osakonna juhataja Mihkel Pajusalu. ”Koos teiste viimase aja Eesti edusammudega kosmosevallas näitab see, et Eesti on jõudnud tõsiseltvõetavate kosmoseriikide hulka ning tõestab, kui oluline on nii kosmosetehnoloogia kui ka laiemalt tehnoloogiaharidus Eestis,” rääkis Pajusalu.
Jaan Viru ja teiste eestlaste töö on kaamerate puhul tehtud. Nüüd jääb üle oodata veel kinnitust, millal need Artemise programmiga Kuule lendavad. Kaamerad saadeti Ühendriikide poole teele juba märtsi lõpus, kuid nende insenermudelitega käis hiljuti tutvumas ka president Kersti Kaljulaid. See kohtumine leidis aset 9. aprillil.
President kommenteeris ettevõtmist toona nii: “Eesti ei ole enam ammu odava tööjõuga allhankemaa. Majanduse suure kasvu võimalused peituvad mujal – toota seal, kus on seda võimalik teha väiksemate kuludega, või siis toota palju nutikamat, paremat, väärtuslikumat. Just viimast on teinud Krakul ja tooterandus käib täie hooga. Sellest ettevõttest kuuleme kindlasti tulevikus veel, sest oskus teadus, inseneriteadmised, disain ja tootearendus tootmisega kokku panna toob edu igas valdkonnas.”
Osalemine Artemise programmis avab Eesti teadlastele kindlasti uksi ka tulevikus. Selliseid väikeseid kaamerasüsteeme on vaja igal kosmosemissioonil. Selle kohta ütles Jaan Viru: “Meie kaamerate osalemine NASA programmis avab kindlasti uusi uksi ja loob võimalusi tegevuse laiendamiseks. Ettevõtte jaoks on see ülim kvaliteedimärk, kui saad öelda, et oled saatnud enda valmistatud tehnoloogia Kuule. Kosmosetööstuses, aga ka muudes sektorites on sellel mõõtmatult suur väärtus. Loodame tulevikus saata üha enam kaameraid Maa orbiidile, Kuule või isegi Marsile.” Tasub mainida, et Jaan Viru on ka üks Krakuli omanikest ja tarkvaraosakonna juht.
Side Raplaga
Jaan Viru on pärit Raplast ning lõpetanud toonase Rapla ühisgümnaasiumi. Ta rääkis, et huvi kosmosetehnoloogia vastu sai tal alguse põhikooli lõpus ja keskkooli alguses umbes 15-aastaselt. Pärast keskkooli lõpetamist on elu viinud teda Raplast kaugemale, nii Tartusse, Tallinnasse kui ka välismaale.
Crystalspace OÜ on küll registreeritud Tartusse, kuid Viru ütles, et tööd tehakse seal, kus inimesed parajasti ise on. Praegu elab ta Tallinnas ning suure osa ajast veedab just seal. Küll aga ei ole kuskile kadunud side oma kodukandiga. Rapla lähistel on tema perekonnal maakodu ning seal käib ta tihti. Eriti nüüd koroonaviiruse aegadel ning sel moel on tal side Rapla piirkonnaga täiesti säilinud.
