2021. aasta on riigi tuleviku seisukohalt oluline aasta, sest juba 10. augustil stardib presidendivalimiste karussell ja kaugel see 17. oktoobergi kohalike valimistega enam on. See, et praegu tundub, justkui pole poliitikud valimisteks veel lillegi liigutanud, on väga petlik mulje – tegelikult on ju valimiste-eelne periood üldse ainus, kus poliitikud ennast täielikult tööle pühendavad.
Nii ei pea me ka praegu ei tulevase presidendi ega kohalike võimukogude pärast muretsema. Küll need asjad korda aetakse. Siin käib allhoovustes, mida reakodanikud ei pruugi näha ega tajuda, ammu juba aktiivne sebimine. Valimisteks valmistumine on ju poliitikas nagu kevadine külv, mille õigest ajastusest ning täpsest doseerimisest oleneb järgmiste aastate poliitiline saak.
Ei tasu väga tõsiselt võtta, et presidendivalimiste ettevalmistamisel tundub uimast ükskõiksust liialt olevat. Kes nii arvab, saab kindlasti petta. Seal ollakse praegu selles faasis, kus ambitsioonikamaid pürgijaid takistatakse ja tagasi tõmmatakse (nagu eestlastest ja katlast kõnelevas anekdoodis, mida kõik teavad). Tuletagem meelde, kuidas leedi Mailis rajalt maha võeti ja mismoodi härra Jürist rahalaristajat voolitakse.
Reaalsetest kandidaatidest olulisem on hetkel platvormi kindlustamine. Ses mõttes tasub tähelepanelikult jälgida igasuguseid vangerdusi, mis volikogudes toimunud või toimumas, sest need valmistavad ette valimiskogu koosseisu (kui valijateks on määratud õiged inimesed, siis saad või vanakurja enda Kadriorgu saata – nimi ja varemtehtu ei mängi mingit rolli). Pealegi on ka kohalikel valimistel kergem startida, kui jalgealune juba tugev. Nõnda ei ole üldse juhuslik, et just EKRE ja Keskerakond on platvormi tugevdamises aktiivsed, sest kes võimuviirukit korra nuusutanud, see tahab seda ikka ja jälle uuesti proovida.
