Kuusiku lennuvälja haldaja järgmisel kahel aastal on Tallinna Aeroklubi MTÜ, mille esindajate sõnul on järgmiste aastate plaan hoida lennuväli tegevuses ning koguda ideid tulevikuks.
Aeroklubi võitis enampakkumise, pakkudes kõrgeimat rendihinda, milleks kujunes 585 eurot kuus. Kokku laekus vallavalitsusele seitse pakkumist. Kohtusime aeroklubi esindajate, juhatuse liikme Aleksandr Denistševi ja klubiliikme Urmas Uskaga eelmisel nädalal Kuusiku lennuväljal, et rääkida edasistest plaanidest.
Kuusiku lennuvälja olulisust ja vajalikkust on suurelt kirjeldanud mitmed Raplast eemal asuvad inimesed, nende seas ka pikaajaline lendur Urmas Uska. Urmasel on ka isiklik side Rapla kandiga, sest Palamullal on nimelt elanud tema vanaema. Sellegipoolest võib öelda, et Kuusiku lennuväli ei ole Rapla lennuväli, vaid Tallinna lennuväli, sest just sealtpoolt näib liikuvat suurem osa lendureid Rapla kanti ning just need inimesed näevad lennuväljal suurimat väärtust.
Kes Kuusiku lennuväljal on käinud, teab seal avanevat vaadet. Mittelendurile on see keskkond kahtlemata huvitav. Kõiksugu masinavärki saab uudistada ja katsuda, mida valdavalt vaid kõrgel pilvepiiril liuglemas võib näha. Hoonestus on kinnistul vana, teadmata ajal ehitatud ning nii mõnelgi neist ei ole selget omanikku. Krundil puudub korralik tualettruum ning muu hoonestus, mis aitaks külastajaid vastu võtta.
Osa neist teadmata omanikuga hoonetest on väikesed kämpingumajad, mida kasutavad peamiselt lennusportlased, kes on tulnud Kuusikule nädalavahetust veetma. Kämpingute ees on pingid, lauad ja grillid. Ümberringi elab loodus, lendavad liblikad ja laulavad linnud. „Siin on hea koht pikniku pidamiseks,” ütleb Urmas. Kuusiku lennuväli ei ole vaid koht, kuhu tulevad võõra kandi mehed, et istuda lennukisse. Seal kogunetakse sõprade ja perega, veedetakse aega ja luuakse elukestvaid sidemeid.
Tugev side kohaga
„See koht on jäänud hinge,” ütleb Aleksandr. Ta on Kuusikul lendamas käinud 1990-ndate aastate algusest. Urmas, kes on lennanud 1960-ndatest aastatest, meenutab lennuväljal kord peetud suurejoonelist juubelipidu. „See oli tolle aasta kõige kuumemal päeval, kui saime siin kokku ja vaatasime langevarjuhüppeid ning purilennukeid,” meenutab Urmas. Olulisi mälestusi seostub lennuväljaga mõlemal palju.
Loodud mälestused on ka üks põhjus, miks Aleksandr otsustas ajutise haldaja enampakkumisel osaleda. Aeroklubi on tegelikult 2000-ndate algusaastatel ka juba mõne aasta vältel lennuvälja haldaja rollis olnud. Kogemus on olemas, millele toetuda. Siis olid küll pisut teised ajad ning Aleksandri sõnul maksti toona vallale üksnes nii palju, kui reaalselt kulud ette nägid. Eraldi renti tasuma ei pidanud. Sel perioodil ehitati lennuväljale näiteks saun.
Rendi kui sellise maksmises Aleksandr probleemi ei näe. Küll aga on eelnevate lennuvälja haldajate puhul nähtud, et klubide käest on küsitud rendiraha rohkem, kui vald on haldaja käest küsinud. „See on meie ärisaladus,” selgitasid need haldajad siis klubidele. See Aleksandrile ega Urmasele õige ei tundunud, et haldaja klubide pealt raha teenis ja lennuvälja ei arendanud.
Aleksandr ja Urmas on ka väga kriitilised päikesepaneelide paigaldamise idee suhtes „Paneelid oleksid ka lennuvälja serval väga ohtlikud langevarjuritele. Sisuliselt oleks see olnud lennuvälja tegevuse lõpp, mis oleks lennuvälja täielikult välja suretanud,” räägib Aleksandr.
„Paneelid on metall ja klaas ja nendele kukkudes on kindlasti veri taga ja vigastused ja isegi surmajuhtumid, aga kui männi otsa kukkuda, võib isegi jääda lihtsalt rippuma ja saab redeliga alla,” lisab ta. Abi ei oleks ka sellest, kui paneelid oleksid tulnud ühte lennuvälja kaugemasse nurka, sest kogemused on näidanud, et langevarjurid maanduvad igale poole.
Arendada tuleb kindlasti
Lennuvälja arendamise vastu kumbki mees ei ole ning nad kinnitavad, et lennunduse jätkumise huvides tuleb lennuvälja kindlasti arendada. „See kaks aastat on praegu hea aeg, et koguda mõtteid ja tulla välja värskete ideedega,” ütleb Urmas. Ta räägib, et mõeldud on näiteks golfiväljaku rajamisele, mis pakuks lisategevust ajal, kui lennukid ei lenda, ning ei oleks ohtlik.
Aleksandri sõnul on olnud mõte küsida raha Euroopa fondidest, et luua dispetšerpunkt, teha kohvikuruumid, tualettruumid ja muu selline, mille toel tuua lennuväljale rohkem inimesi. Ja ka neid, kes ei ole lendurid, vaid lihtsalt lennundushuvilised ning kohalikud inimesed, kes soovivad uudistama tulla. „Mõtleme, kuidas ja millist äritegevust siia tuua,” kinnitab Urmas.
Aleksandr loeb sõrmedel, et praegu peaks Kuusiku lennuväljal tegutsema kümmekond klubi, kellelt aeroklubi asub edaspidi rendiraha küsima. Kellelt kui palju küsitakse, sõltub, kui suured ruumid neil kasutuses on, kui palju hooneid neil on, milline tehnika, kui palju saastatakse oma tegevusega keskkonda jne. Kes rohkem lendab, see maksab ka rohkem.
Klubidelt saadud raha eest plaanitakse maksta vallale renti, mille sisse on arvestatud ka maamaks, lisaks tuleb elekter ning aeroklubi korraldada jääb radade kõrval oleva maa niitmine ning märkide ning muu säärase korrashoid. Klubide käest küsitud raha pealt teenida Aleksandr ei plaani. Eesmärk on hoida lennuväli tegevuses ning pidada plaani kaugemaks tulevikuks.
Lennuväljal kohtame ka Rapla valla arendusjuhti Heiti Vahtrat, kes oli värske ajutise haldajaga kohtuma tulnud. Ajutise haldaja lepingu allkirjastamine ei toimunud nii kiirelt ja sujuvalt, kui algul plaaniti. Peamiseks arutelupunktiks kujunes lennuvälja niitmine. Nimelt korraldab lennuradade niitmise vallavalitsus. Lõpuks jõuti mõlemale osapoolele sobivale kokkuleppele. Ajutise haldajaga sõlmiti leping kaheks aastaks. Kuidas pikaajalise haldaja konkursi korraldamisega edasi minnakse, alles arutatakse, ütleb Vahtra.
