See pealkirja mõte, õigemini sutsakas, kuulub luuletaja Ave Alavainule. Päris tihti on viimasel ajal hetki, kus midagi lugedes see lause peast läbi käib. Peab ju midagi vägagi mädagi olema, kui vähemalt osaliselt makstakse rahva rahast kinni nüüdseks endise peaministri ametisoleku aja kallid ööbimised, õhtusöögid ja joogid, kultuurimälestiste hooldamiseks mõeldud 6,9 miljonit visati riigieelarve strateegiast välja, kaitseväe hing olnud orkester koondatakse, kaplanid koondatakse, huvihariduse rahastamist plaanitakse vähendada, päästjate palgatõus tuleb sisemiste vahendite arvelt, arenguseire keskuse tegevust tõmmatakse koomale.
Ilmselt on neid kohti veelgi, mille rahastust kärbitakse ja mille puhul tekib tunne, kas see nüüd oli õige samm.
Eesti Päevalehe eilne juhtkiri (“Heiduta vaenlast, mitte oma inimest”) käsitleb ka kärbete teemat, just kaitseväe orkestri koondamisest lähtudes. Kirjutaja toob ka välja, et orkester pole ju ainus kuluartikkel, mille kärpimise plaan tekitab küsimuse, kas mujalt tõesti ei ole võimalik neid summasid kokku hoida. Riigieelarve mastaabis (13,1 miljardit) on orkestri ülalpidamiseks kuluv 1,4 miljonit tegelikult ju väike summa. Aga mis signaali see koondamine annab? Et pehmed väärtused ei ole olulised? Kultuur pole oluline? Mis järgmiseks? Koondame järgmised orkestrid? Paneme väikeste kohtade raamatukogud kinni?
Kõik need kärped ja kulutused tekitavad hulganisti küsimusi. Mis on siis need asjad, mida peetakse tähtsamaks, kui seda on laste huvihariduse toetamine, päästjatele keskmise palga maksmine, toe pakkumine ja elude päästmine, mida kaplanid on seni teinud, kultuuri hoidmine selle igas vormis, ning töö, mida arenguseire keskus teeb, et aidata seadusandlikul kogul vaadata vähe pikemasse aega kui neli aastat? Kas tõesti kulutatakse raha selliste asjade peale, mis on poliitikule või tema erakonnale kasulikud?
Muidugi ei saa öelda, et kärpeid ei pea tegema. Kui ajad on keerulised, siis tulebki oma kuluartiklid üle vaadata. Tõmmates paralleele perekonna eelarvega, saavad tõesti kehval ajal suurema hoobi meelelahutuse ja kultuuriga seotud väljaminekud. Aga see tähendab ka, et mingeid mõttetuid väljaminekuid ei tehta. Riigi puhul tekib küll küsimus, kas ollakse kindel, et kõik plaanitud väljaminekud ja investeeringud õigesse kohta lähevad. On ju õiguskantsler Ülle Madise ka välja toonud, et riigieelarve kulud, sealhulgas investeeringud on esitatud selliselt, et pole võimalik saada ülevaadet, mille tarbeks riigi raha tegelikult kasutatakse. Selles valguses on kuidagi eriti nõme nõuda ministeeriumitelt, et kärpige nüüd vaat selles ja selles ulatuses, aga ega me ise ka tegelikult tea, kuhu raha läheb.
Ma siiralt loodan, et kõiki neid kärpeid ja koondamisi päris sellises mahus, nagu planeeritud, täide ei viida ja leitakse teisi kohti, kust kärpida nii, et see ühiskonna õiglustunnet ei riivaks ja inimeste eluolule ja väärtustele võimalikult vähe haiget teeks. Hetkel valutan ma küll südant nende pärast, keda need kärped otseselt ja kaudselt mõjutavad. Näiteks kaplani töö puhul ei tea me kunagi, kui paljusid nad tegelikult aidanud on ja kui paljud nüüd nende koondamise pärast abita jäävad.
