President Kersti Kaljulaidi visiit Raplamaale kattus selle päevaga, kui Eesti päästeala töötajate ametiühing korraldas virtuaalse meeleavalduse. Selle üks sõnum oli, et päästjatele tuleks maksta Eesti keskmist palka. President Kaljulaid ütles Raplamaa Sõnumitele antud intervjuus, et see nõudmine on kindlasti õigustatud.

Ta tõi välja, et kui teha ametkonnas üks korralik reform, oleks päästjate palgatõus üks asi, mille saaks tehtud.

Intervjuu käigus tulid arutlusele teisedki teemad alates suhetest Venemaaga kuni selleni välja, kas ta planeerib sügisel kandideerida ka teiseks ametiajaks.

President Kaljulaid viibis Raplamaa visiidil kolmapäeval, 12. mail. Päeva jooksul külastas ta mitmeid asutusi ja ettevõtteid. Päev algas Salutaguse Pärmitehase külastusega. Sealt edasi tegi president tutvust Kaitseliidu Rapla maleva tegemistega, pidas aru Raplamaa omavalitsuste juhtidega ning käis Rapla korvpallikoolis. Lisaks külastas riigipea päeva jooksul Höhle OÜ-d ja Männiku piimalambad OÜ-d.

NATO õppusel Swift Response harjutati Eesti kaitsmist võimalikus kriisiolukorras. Pärast seda tuli Venemaa Föderatsiooninõukogu ühelt ametnikult kommentaar, et tegemist on Venemaa-vastase provokatsiooniga. Ta ütles, et see muudab Eesti võimaliku vasturünnaku aktiivseks sihtmärgiks. Kas selle olukorra valguses on Eesti ja Venemaa suhted läinud teravamaks?

President Kersti Kaljulaid: Arvan, et ei ole. See oli lihtsalt üks huvitavamaid sõnastusi. Pean ütlema, et mulle meenus selle peale hetk, kui me tervitasime Tapal NATO eFP pataljoni (eesti keeles NATO pataljoni lahingugrupp – toim), mis jõuna ei ole teab kui suur – üks pataljon, aga eFP on ikkagi 19 NATO riiki. See on kõva sõnum sellest, et artikkel 5 kehtib. Just üleeile (10. mai – toim) toimus NATO Kesk- ja Ida-Euroopa riikide tippkohtumine, kus Joe Biden oli virtuaalselt kohal. Ta ütles vähemalt kaks korda, et Article 5 is rock solid (eesti k – Artikkel 5 on äärmiselt tugev).

Kui seisin rivistusel ja vaatasin eFP-d, mõtlesin, et nemad seal vaatavad ka ja neile see ei meeldi. Kui vaadata, kuidas on läinud Gruusias, Ukrainas või Moldovas, siis meil õnnestus kitsast ajalooaknast läbi pugeda ja NATO-sse pääseda. NATO-l on olnud sajaprotsendiline edu ja see ei meeldi meie idanaabrile. Mismoodi ta seda sõnastab, ei olegi nii väga oluline. See oli nende poolt aus pahameele väljendus, et osa on pääsenud nende mõjusfäärist vabade riikide hulka.

Aprilli lõpus levisid sotsiaalmeedias kaadrid sellest, kuidas Voroneži läheduses ja Ukraina idapiiril liiguvad Venemaa sõjaväekolonnid. Kas see pani teid rohkem muretsema, et Ida-Ukraina konflikt eskaleerub?

Absoluutselt pani, aga ukrainlased nägid ise vaeva, et vältida midagigi, mis võis kehtida kui provokatsioon. Teame, et provokatsiooni saab organiseerida ka teisiti, ilma et ukrainlased peaksid üldse midagi tegema. Muidugi me olime mures. Aga ka selle olukorra puhul oli üks positiivne moment. Kui kunagi varem ei ole Euroopa poliitiline eliit suutnud ennetavalt reageerida, siis seekord oli näha, et kõik hakkasid sõna võtma. Ja selle tulemusena saavutatigi pisike pingelõdvendus. Loomulikult ei saa seda pidada eduks, sest Krimm on ikkagi okupeeritud ja Ida-Ukrainas käib sõda. Vähemalt ei ole jäetud Ukraina konflikt varju nagu Osseetia, sest Gruusiast täna enam ei räägita.

Kaitsepolitsei on aastaraamatutes toonitanud Hiina suurenevat huvi Läänemere piirkonna vastu. Märtsis sai teatavaks, et mereteadlane Tarmo Kõuts on teinud koostööd Hiina sõjaväeluurega. Kui suurt ohtu te näete Eestile tulemas Hiina poolt?

Kahtlemata on olemas tööstusspionaaži risk. Eestis on väga põnevaid kohti rohetehnoloogia arendamiseks. Olen ise näinud kohti, kus hirmus hoolega valvatakse, et nende intellektuaalne vara ei läheks kaotsi. See vara loodakse koos teadlastega ja selles suhtes on teatav huvi täiesti mõistetav. Selles osas ei tasu olla sinisilmne.

Tulles nüüd Eestisse, siis on tõsine teema koroonapiirangutest tulenevad majandusraskused. Kui kauaks te näete nende mõju majandusele?

Hästi keeruline vastata. Kõige valusamalt pihta saanud sektor on HoReCa ehk hotellid, restoranid ja turismimajandus. Mujal ettevõtetes räägitakse pigem kasvust. Eelmisel kevadel ehmatati end ära, aga kui ringi käia, siis on ettevõtetel ikkagi kasvuplaanid. Mis puudutab turismisektori taastumist, peaks üleeuroopaline kokkulepe tulema õige pea. Rohelise kaardi abil saab reisimist leevendada ja see võiks kaasa aidata turismisektori taastumisele. Valdav osa meie turiste tuleb Euroopast, aga kasvav oli just Hiina ja Aasia. Samuti on Venemaa turist oluline Ida-Eestile. Ma ei arva, et mahtude taastumine saab olema kiire.

Kas vaktsineerimissertifikaadi kehtestamine on samm õiges suunas?

Arvan, et see on samm õiges suunas. Õige koht meie vabaduste üle arutlemiseks on Riigikogus. Alates järgmisest nädalast (käesolev nädal – toim) saavad kõik soovijad lasta end vaktsineerida. On õige aeg hakata arutama, kus saavad kokku ühe inimese õigus end mitte vaktsineerida ja teise inimese õigus mitte haigestuda. Kus see piir on? Siin oleks vaja rahvuslikku kokkulepet ja see tuleks läbi rääkida Riigikogus. Meie harjumuspärane vabadus kas lasta end vaktsineerida või mitte on sattunud veidi teise valgusesse.

Kolmapäeval, 12. mail toimus päästjate meeleavaldus. Eesti päästeala töötajate ametiühing tuli välja sõnumiga, et riik peaks maksma päästjatele Eesti keskmist palka. Olete te selle sõnumiga päri?

Jah ja ei. Suur osa Eesti inimestest töötab avalikus sektoris ja kõik ei saa keskmist palka, osa saab ka vähem. Teatud määral on see paratamatu. Me ei saa riigi heaks töötavatele inimestele maksta rohkem palka, kui erasektor jõuab makse koguda. Saan muidugi aru ka päästjatest. Eelmise kriisi ajal suutsid suured asutused nagu PPA ja Päästeamet viilida oma töö efektiivseks. Tingimata ei ole sedasama juhtunud kõigi meie muuseumitöötajate ja muu sarnasega.

Siin on vaja olukorrale ausalt otsa vaadata ja küsida, kas päästjate nõudmised mitte põhjendatud ei ole. Kindlasti on. Suuri asju ei saa ametnike arvu kokkuhoidmisega teha, aga päästjate palgatõus tõenäoliselt on üks asi, mis on tehtav, kui teha ametnikkonnas üks korralik reform. Tean, et see on ebapopulaarne jutt, mida ükski tervemõistuslik poliitik enne valimisi ei räägi. Aga milleks siis poliitiline kapital, kui seda õige asja eest seismiseks ei kasuta?

Ees ootavad presidendivalimised. Turu-uuringute AS-i korraldatud uuringust tuli välja, et 18 protsenti vastajatest näeb teid jätkamas presidendina. Kas te kandideerite teiseks ametiajaks?

Meie põhiseaduse koostajad on näinud ette, et iga viie aasta tagant tuleb unustada igasugused koalitsiooni- ja fraktsioonipiirid ning leida keegi, kes saaks selles ametis olla. Ma arvan, et see on tehtud nii selleks, et president saaks olla täiesti sõltumatu. Praegu ongi see aeg, kui Riigikogu fraktsioonid seda elavalt arutavad. Sellesse sekkuda ma ei taha. Kui Mart Laar mind sajandivahetusel enda juurde tööle kutsus, mõtlesin ma enda jaoks selgeks, et mina oma riigile “ei” ei ütle. Me nii väga tahtsime teda ja kui ta nüüd meil on, siis tuleb aidata seda ehitada. Mina olen kindlasti olemas, aga millises rollis… Riigikogu peab vaatama, kellele nad selle ettepaneku teevad.

Vaadates objektiivselt, on presidendi roll olla riigifilosoof ja sõnastada ning kirjeldada Eesti inimeste tundeid. Minu meetod on olnud käia ja nendega rääkida. Suuri kõnesid kirjutan justkui koos Eesti inimestega, sest mõtted on tulnud nendega kohtumistest. See on olnud minu meetod, aga mõni teine meetod võib anda teistsuguse vaate meie riigile. Riigifilosoofi vahetamine iga viie aasta tagant ei ole tingimata halb idee.

Tean, et te kohtusite täna Rapla korvpallikooli inimestega. Meie oleme siin oma korvpallimeeskonna üle väga uhked ja toetame neid. Kui suur korvpallifänn teie olete?

Mul on üks tõsine probleem, mis takistab mul otse saalis korvpalli vaadata – ma ei talu pasunaid. Aga see ei tähenda, et see mäng mulle ei meeldiks. Mul on lapsepõlvest olemas kokkupuude. Algklassides õppis koos minuga Rauno Pehka ja me siiamaani suhtleme. Läbi Rauno kasvamise tippkorvpalluriks on kõik Tallinna 44. keskkooli (praegune Mustamäe gümnaasium – toim) meie lennu vilistlased korvpallile kaasa elanud.

Minu side korvpalliga on pigem emotsionaalne ja mitte tehniline. Et teha kaks sammu ja vise, see ei tule mul üldse välja.