Aleksandr Lukašenka on sealt peale, kui ta 1994. aastal Valgevene presidendiks sai, juhtinud riiki nagu isiklikku abimajandit, kus kehtib ainult tema sõna. See ei ole kellelegi saladus. Inimröövid ja oponentide salapärased kadumised on algusest peale kuulunud selle mehe juhtimisstiili juurde.
Päris alguses tekitas see vähemalt mõningast võõristust. Aastate minnes on sellega harjutud – Lukašenka lihtsalt on selline, sinna ei ole midagi parata. Ka sellega on lepitud, et Valgevenes on sadu kui mitte tuhandeid poliitvange. Esimestel aastatel me teadsime vähemalt vangistatute nimesid ja märkasime, kui mõni nende hulgast kuhugi kadus. Nüüd ei lähe need asjad meile enam korda. Sanktsioonid, millest aeg-ajalt rohkem nagu moe pärast seoses Valgevenega räägitakse, ei lähe samuti enam korda. Tegelikult ei häiri need mitte kedagi – ei eliiti, rahvast ega mitte ka sanktsioonide kehtestajaid ennast. Vähemalt pole need takistanud kedagi Valgevenega äri ajamast ja nn kultuurisidemeid sõlmimast.
Tunnistagem, et igasugused paariariikidega loodud sidemed on tegelikult äriideedest ajendatud ja seega selles kontekstis alatud, sest võimaldavad alati väita, et me ei käi ju Lukašenkat toetamas, me suhtleme lihtsate inimestega ja kui me nüüd mingi ajakirjaniku kinnipidamise pärast peaksime Valgevenest taanduma, siis kannatavad selle läbi eelkõige ikka just lihtsad inimesed. Meie, kes me tuleme endisest Nõukogude Liidust, peaksime aga teadma, et ka Stalinit aitas pikka aega võimul püsida ning miljoneid inimesi tappa Läänest tulnud äri- ja kultuuriinimeste naiivne kultuurisidemete loomise usk.
Kuidas saaks tänastele omakasupüüdlikele „rahva sõpradele” selgeks teha, et Valgevenest lahkumine aitaks päästa sealse rahva despoodi käest ja et nende teeseldud altruism ainult pikendab isevalitseja valitsemisaega ning rahva kannatusi.
