Sillaotsa talumuuseum korraldas 22. mail uunikumide näituse. Omanäolisi masinaid tuldi uudistama kogu perega.
Laupäeval õnnistati Sillaotsa talumuuseumi päikeselise ilmaga ning rahvast kogunes üritusest osa saama üksjagu. Ümbruskonna inimesed olid rivistanud oma traktorid, mootorrattad ja autod, millesarnaseid naljalt enam liikluses ei kohta. Oli näha, et huvilistel oli palju uudistamist ja jutustamist. Ühiselt käidi iga masina juures, vaadati kabiini ja piiluti kapoti alla.
Üks külaline teatas, et kuna Rapla külje all ähvardasid pilved vihmaga, otsustas ta Sillaotsa poole teele asuda, sest muru enam niita ei saanud. Jättis oma tavapärased laupäevased tegevused soiku ning läks oma uudishimu toitma. Noormees on nimelt ise samuti ajalooliste masinate huviline ja koguja.
Masinate omanikud lubasid inimestel lahkelt kabiini ronida, peale istuda ja end pildistada. Mõni uunikum oli mõõtudelt paras just pere pisematele ning pakkus sellega lõbusat jäädvustamise võimalust. Lapsed said ka sättida end istuma ühe põristaja taha kasti ning lõbusõidule minna.
Kel masinahuvi rahuldatud, sai minna väikesele, aga küllaga põnevust pakkuvale seiklusrajale oma tasakaaluoskusi harjutama. Puude vahel madalatel lintidel turnimist harrastasid nii väiksemad vanemate toel kui ka suuremad (sh siinkirjutaja). Lisaks pakkusid avastamist transpordiameti liiklusohutuse ja päästeteenistuse tuleohutuse töötuba.
Avatud olid ka mitmed püsinäitused Sillaotsal, mis pakuvad alati rõõmu ja võimalust avastamiseks. Kohalikud ja kaugemad, kes olid perega talumuuseumi aladele aega veetma tulnud, näisid igati nautivat võimalust lähedalt vaadata seda, mis kunagi meie esivanematel kasutuses on olnud. Näitusepäevalt ei puudunud loomulikult muusikaline vahepala ja võimalus üht-teist nosida.
„Ootamatult hästi läks,” ütleb Sillaotsa talumuuseumi juhataja Kalju Idvand ürituse kohta. Tema arvates võis tol päeval paari-kolme tunni jooksul talumuuseumi õuelt läbi liikuda umbes 150 inimest. „Olime üks esimesi, kes pärast piirangute leevenemist ürituse korraldasid,” usub ta. Võimalik, et seetõttu kujunes ka päev külalisterohkeks. Mõned aastad tagasi oli sarnasel üritusel küll tuhande jagu külastajaid, aga siis olid ajad teised. „Kõige kaugemad tulijad olid tehnikahuvilised Peipsiveerest,” teab Idvand. Mõne suurema huvilisega vesteldi ka veel pärast seda, kui enamik inimesi oli lahkunud, ütleb ta naerdes.
Algul peamiselt vaid kohalikele masinahuvilistele mõeldud üritus kujunes korraldajatelegi ootamatult tõsisemaks kogunemiseks. Kõik korraga õnneks ei tulnud ning uudistada sai mõnusasti hajusalt.
