Esimesed soojemad ilmad tulevad traditsiooniliste kevadlaatadega. Sel aastal võimaldasid vabamad koroonapiirangud hajutatult rahva kogunemisi korraldada ning mitmel pool Eestis saigi möödunud nädalavahetusel laatasid väisata.
Ka Märjamaal panid end paljud müüjad, toitlustajad ja meelelahutajad laupäeval, 29. mail valmis, et pikalt oma käimisi piiranud inimesed viimaks rahakotti tuulutama meelitada. Oli näha ja tunda, et paus oli jäänud pikaks. Kuigi Märjamaa laadad ongi enamasti suured ning laialdase kaubavalikuga, oli tänavune laat erakordselt mitmekülgne. Vaatamist ja tegutsemist jagus mitmeks tunniks ning siiski jäi tunne, et päris kõike ei jõudnudki vaadata.
Kohe esimestel sammudel tuli peatuda ja imetleda musta karvaga armsaid küülikuid, keda ilmselt pererahvas müügiks pakkus. Loomi lettidel rohkem ei täheldanud, aga elusolendeid jagus küllaga. Kõiksugu taimi – lilli, viljapuid ja muid püsikuid – leidus laadal ohtralt ning mööduvate inimeste vestlustest oli kuulda, et oli tuldud laadale just üht või teist taime otsima.
Särada said käsitöömeistrid. Leidus nii keraamikat, mööblit, riideid, mänguasju, ehteid ja muid aksessuaare kui ka käsitööna valminud tervisetooteid. Oli kreeme, tinktuure, õlisid ning loomulikult suurepäraseid toiduaineid. Leidus isegi värskeid maitseainetepulbreid, rääkimata erinevatest lihatoodetest, kalast, juustust, pirukatest. Puudu ei jäänud ka koduõllest. Kutsuvalt ootasid ostjaid värsked köögiviljad, maitseroheline ja muud suvised maitsed.
Iga laadaline sai end kostitada sooja šašlõki või näiteks veiselihaburgeriga. Pakuti pehmet masinajäätist, sõõrikuid, kuuma kohvijooki, külma ja magusat värvilist jooki. Eriti tore oli vaatepilt, kuidas üks poiss omaealistele suhkruvatti valmistas.
Kes enam vaadata ja uudistada ei jaksanud või kelle käsi tirisid nooremad, nagu näiteks minul, võis leida vaheldust meelelahutuses. Laste jaoks olid olemas tuttavaks saanud batuudid, aga samuti suured läbipaistvad pallid, mille sisse sai ronida, et siis end pallina ringi veeretada. Võimalus oli poni või hobuse selga ronida ja paar lõbusõiduringi teha. Omamoodi tore meelelahutus olid kaks last pillidega, kes laada ühes nurgas pillimänguga taskuraha teenisid.
Puudu ei jäänud kõiksugu mänguasjade ja õhupallide müüjatest, riideid leidus nii käsitöötoodetena kui ka välismaise kaubana. Müüjaid ja lette oli niivõrd palju, et igaühe juurde peatuma ei jõudnudki. Seda enam, et kui juba kord ühe või teisega jutule said, jätkus jutustamist pikemaks. Igalühel oli hea meel jälle teiste seas viibida ning kasutati juhust, et tühjast-tähjast juttu teha.
Ilmaga läks laadapäeval väga hästi. Oli soe, kuid mitte palav. Küllap seegi aitas kaasa, et külastajaid jagus hommikust pärastlõunani. Hajutamisega oli kohati suisa raskusi, kuid ebameeldivat trügimist siiski ei täheldanud. Kogu perega oli tuldud, et ühiselt aega veeta. Nii mõnigi tore koer oli saanud pere seltsis samuti seltskonda uudistama tulla. Nagu laatadel ikka, toimusid planeerimata kohtumised ammuste tuttavate vahel ning lõbusad muljetamised heade sõpradega. Kui laat lõppenud, võis kotid näpuotsas, näod naerul, päeva edukana kirja panna.
