Hiljuti oli Rapla keskraamatukogus rändnäitus “Kodukoha kompass”, millega käib kaasas loengute sari ja selle raames kõneles Elo Kiivet 3. juunil Rapla kinosaalis teemal “Kõik teed viivad keskväljakule”.
Kiivet on arhitekt ja urbanist ning töötab Paide linnaarhitektina, õppejõuna ning MTÜ-s Linnalabor. “Kodukoha kompass” on tema ja Teele Pehki loodud näitus, mille tellis Koostöö Kogu Eesti inimarengu aruande juurde. Selle üks osa on kompassketas, mille abil kohalikud saavad ise hinnata, millised avaliku ruumi valdkonnad nende kodupaigas parandamist vajaksid. Kiivet alustaski küsimusega, millised valdkonnad kuulajate arvates on Raplas hinnatud kõige paremaks ja milles on veel vajakajäämisi. Ülekaalukalt parimaks hinnati looduskeskkonda, kuid kehv seis on tänavate ja ruumiga ning aktiivsuse ja tegevustega.
Hea avaliku ruumi suurimaks ohuks peab Kiivet erinevaid katkestusi, näiteks tänava äärekivid on liiga kõrged või on jalakäijal post keset teed ees. Avaliku ruumi puhul on puuduseks ka see, et kui teistel võrgustikel on haldajad, siis see on justkui hall ala, kus keegi otseselt ei vastuta. Kiivet võrdleb avaliku ruumi võrgustikku, nt tänavaruumi, veresoontega, kus liikumine peaks olema vaba ja trombe ei tohiks tekkida, et tervis oleks hea.
Kui otsida vastust küsimusele, mis on linn, siis hoonete ehitamisest on vähe kasu. “Ilma inimeseta pole linna,” sõnas Kiivet. Kuid kui linna ei planeerita inimesele, siis tal pole seal hea olla. Liiga palju ruumi on läinud autodele ja nii on mitmes linnas alustatud tänavate elavdamisega, mis sulgeb teatud tänavad näiteks suveks autodele, et inimesed saaksid seal kokku tulla, naabriga suhelda ja kasvõi väikese kogukonnaaia teha. Linnaruumi saab muuta nii, et inimestel oleks hea ja ka autod saaksid liikuda. Hulgaliselt näiteid inimsõbralikumaks muudetud avalikust ruumist näeb näiteks lehelt urb-i.com.
Ühe huvitava nüansina tõi Kiivet välja, et kuigi kardetakse, et ärid ei toimi, kui inimene ei saa autoga sõita otse ukse ette, teevad jalutajad tegelikult palju rohkem oste. Mõnus olemine toetab ka majandust rohkem.
Avaliku ruumi mõnusamaks muutmiseks pole palju vaja. Näiteks San Fransiscos sündis idee parkida ühele parkimiskohale pisike park. See oli inimeste endi vabatahtlikult loodud projekt, millest omakorda kasvas välja ülemaailmne liikumine taskuparkide rajamiseks. Nii loodi ka jalgrattal liikuv pisike roheala, mida ükskõik kuhu parkides saab ruumi rohelisemaks muuta.
Erinevatest mõistetest rääkides sõnas Kiivet, et sõna „kaasamine“ talle eriti ei meeldi. Mõte on justkui tore, kuid tegelikult tehakse selle all nii vähe kui võimalik ja kohalik kogukond ei saa enda soove siiski täidetud. Kiiveti arvates tuleks liikuda osaluse poole, kuna see on kahepoolne ja päädib koosloomisega.
Hea näide koosloomisest on 2016. aastal Linnalabori loodud Beetapromenaad. Kuna oli mereaasta, otsiti ideid, mida seoses merekultuuriga kogu Eestis teha. Ühe ideena käis urbanist Teele Pehk välja promenaadilaadse jalgtee Kalasadamast kuni Noblessneri sadamalinnakuni mööda mereäärt. Varem läbimatu ruum muudeti kõigile lihtsasti ligipääsetavaks, kuna kõik osapooled olid ideega heal meelel nõus ja lõpuks ometi oli kodanikualgatuse korras esimene samm linna avamiseks merele tehtud.
Üks oluline osa avalikust ruumist on linnade keskväljakud. Paide keskväljakuga on Kiivet ise tihedamalt seotud olnud, kõigepealt Arvamusfestivali väliruumi kujunduse kuraatorina ja ruumieksperimendi arhitektina ning nüüd linnaarhitektina.
Pikemalt rääkiski Kiivet sellest, milline on Paide keskväljaku ajutine kujundus olnud. Näiteks esimesel aastal loodi mõnus euroalustest mööbel. Kiivet pooldabki sellist katsetamist, vahekasutust, ruumi täitmist ajutiste odavate asjadega, et näha, mis töötab, mis mitte. Ajutine lahendus aitab inimestel ka harjuda sellega, et sinna midagi ühel hetkel päriselt tuleb.
Kõige ilusa kõrval on aga teemaks ka vandalism, täpsemalt hirm selle ees, mis takistab paljusid vahvaid mõtteid ellu viimast. „Suurim kaitse vandalismi vastu on elu ise. Mida rohkem inimesi, seda turvalisem.“ Üks võimalus vandaalitsemist eos vältida on noorte, kes üldjuhul need vandaalitsejad ongi, kaasamine avaliku ruumi loomesse. Kui nad on ise midagi ehitanud, värvinud, korrastanud, siis nad ei lähe nii kergesti seda lõhkuma.
Rapla keskväljaku kohta ütles Kiivet, et isiklikult kipub ta nõustuma nendega, kelle jaoks see koht on liiga tühi ja nukker. „Kui nägin projekti, siis see mõte ehk minimalistlik lainetav maastik on küll äärmiselt võluv ja leidlik. Eks see on keeruline teema. Ka Paides mõtlesime, kas ikka tahame arhitektuurivõistlust teha, sest kõigi tehtud väljakute fänn ma pole. Me tahtsime neid asju, mis meil varem ruumieksperimendis hästi välja tulid – istumispesad, suhtlusruum ja varjualused, kuid arhitektid ei tahtnud neid joonistada. Mina usun, et väljakud võiksid olla rohkem kodused. Kuid põhjus, miks nad on sellised tühjad, suured ja kivised, peitub ettekujutuses, et sellised on kõige multifunktsionaalsemad. Siin aga on küsimus, kui palju me neid suuri üritusi ja paraade seal teeme?
Kõige suurem vastuolu, mida arhitektid minu arust ei ole hästi ära lahendanud, on selles, et soovitud multifunktsionaalne väljak on enamuse aega tühi,“ rääkis Kiivet. Tema arvates võiks Rapla puhul katsetada erinevaid lahendusi ja tuua rohkem mööblit istekohtade ja varjualuste näol. Muidugi on küsimus ka selles, millised on suhted vallaga ja kuidas on autoriõigustega, kui üks teos ehk uus keskväljak on juba olemas. Kõige ideaalsema lahendusena näeb Kiivet seda, et teha võiks töötubasid, kuhu tuleksid kokku kõik osapooled – omavalitsus, arhitektid ja kohalikud, kelle koostööst tekiks selline keskväljak, mis võimalikult paljudele meeldiks.
