Järgmisel nädalal möödub helilooja, dirigendi ja muusikapedagoogi Roman Toi sünnist 105 aastat. Ta sündis 18. juunil 1916 Kõo vallas ning elas pika elu, lahkudes siitilmast 101 aasta vanuselt 2018. aastal. Tema elukäigus peegeldub suuresti ka Eesti riigi ja rahva käekäik 20. sajandil.
Mõtlemapanev on tagantjärele vaadata, kuidas ühe noore mehe elukäik tegi aastate jooksul keerdkäike, mida sünnihetkel kuidagi ei oleks saanud ennustada. Minul endal ei olnud kahjuks au maestroga kohtuda. Vaadates tema tööd ja panust Eesti ja Välis-Eesti koorimuusika ning tegelikult laiemalt kultuuri arengusse, oleksin ühe sellise võimaluse üle väga õnnelik olnud.
Mäletan, et kui ta 2018. aasta 7. mail suri, käisid mul peast läbi mõtted, et peaks tema kohta rubriigis “Südamelt ära” oma mõtteid kirja panema. Toona jäi see tegemata. Nüüd, kui läheneb Toi 105. sünniaastapäev, avaneb selleks taas sobiv võimalus. Küll aga ei ole vähemalt minule teada ühtegi tema otsest seost Raplamaaga. Sündinud on ta praeguse haldusjaotuse kohaselt Järva- ja Viljandimaa piiril ning edasine elu viis ta 1944. aastal sõjakoleduste eest esmalt Saksamaale ja sealt edasi 1949. aastal Kanadasse Torontosse. Just Toronto linn kujuneski tugevaks väliseestluse keskuseks ja on tegelikult seda tänase päevani.
Kui natuke meenutada, siis enda jaoks teadvustasin sellise mehe nagu Roman Toi olemasolu noorukieas. Silme ette tulevad kaadrid Urmas Oti jutusaatest “Carte blanche”, kus Toi oli külaliseks. Kontrollisin järele, see saade oli eetris 1997. aasta 2. oktoobril ning see on praegu ERR-i arhiivis vaadatav. Just seal jättiski Toi mulle väärika ja härrasmeheliku mulje, mis on minu silmis jäänudki teda saatma. Seda tunnet süvendas veelgi EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu jutlus, mida ma 2015. aasta novembris kuulamas käisin. Ma ei oleks isegi osanud ette aimata, et see kuidagi Roman Toid puudutab. Ometi rääkis Tammsalu ühest külaskäigust Kanadasse, kus teda Roman Toi perekond võõrustas. Ka tema jutust tuli välja Toi väärikas suhtumine ja käitumine.
Eriti eredalt on mulle meelde jäänud üks koht sellest jutlusest, kus Tammsalu meenutas, et ühel hetkel olid nad juba mitu tundi järjest laua taga istunud ja lõunatanud. Selle asemel, et kokkusaamisele joon alla tõmmata, pakkus Toi välja, et nüüd oleks õige aeg minna edasi veel kohvi jooma.
Roman Toi kujunes üheks tugevamaks kultuurisidemeks väliseestlaste ja Eesti vahel juba kaheksakümnendatel aastatel, okupatsiooni ajal. Ise eelistas ta enda kohta öelda küll ulgueestlane, mitte väliseestlane. Selle tähendust võib leida sõnademängust, et ta küll hulkus oma eluajal ringi, aga teadis, kuhu tahab tagasi tulla. Ja kodumaale ta tagasi tuligi. Laiemalt võttes oli ta eestluse edendaja välismaal. Tema heliloomingus on nii vokaal- kui ka instrumentaalteoseid ja sealhulgas isamaalise ja vaimuliku sisuga loomingut ning eesti rahvamuusika intonatsioone.
Tema tähendus Eesti kultuuriloos jääb kindlasti püsima ning julgen arvata, et aja jooksul see pigem kasvab. Viimane avalik mälestus temast jääb 2014. aasta suvesse, kui ta oli Tallinnas toimunud laulupeo aukülaline. Roman Toi suri 2018. aastal küll Torontos, kuid maetud on ta Tallinna Metsakalmistule heliloojate künkale.
