Taas jõudis suvi niikaugele, et maakonna kaunite kodude komisjon sõitis 12. juulil mööda maakonda ringi, et nelja valla 11 kaunimat kodu ja kaks ettevõtlusala üle vaadata. Kolm parimat valitakse välja, et esitada need riiklikul kodukonkursil presidendile tunnustamiseks.
Kokku sai sõidetud enam kui 200 km ja kohtutud paljude toredate koduomanikega, kes oma aiailu ja kodumajadega andsid inspiratsiooni ning uusi mõtteid tervele komisjonile.
Liisa talu, Tiduvere küla, Märjamaa vald
Esimese talu, mille omanikud on Kersti ja Toomas Ruus, puhul tekkis küsimus, kuidas saab selline pärl olla keset pärapõrgut ja miks küll on tahetud tulla elama keskusest nii kaugele. Kuid aias ringi jalutades saab aru selle koha võlust. Väga palju annab juurde asjaolu, et asutakse Vigala jõe kaldal. Juba õuele sõites ohati kui ühest suust, et ei tea, kas ongi mõtet enam edasi sõita, avanevad vaated olid lihtsalt nii kaunid ja maitsekalt kujundatud.
Kindlasti tasub märkimist mõnus kasvuhoone, kus saab nii selle ees kui ka sees kohvi juua. Ja omaette vaatamisväärsus on kelder. Iga komisjoni liige lausa ahhetas, kui selle ette jõudis. Pool jõekallast on keldrit täis, nii et talvevarudest pererahval puudust ei tule.
Koht on Ruuside jaoks aga suvekodu, kus veedetakse aega maist septembrini ja võimalusel iga hetk ka talvel. Nagu perenaine Kersti sõnas, mis seal linnas ikka teha on. Enamasti toimetabki aias tema, eriti just kasvuhoones, kuid suuremate tööde puhul saadakse ka pere appi.
Leppoja talu, Oese küla, Märjamaa vald
Märjamaal on Leppoja talus ema Ene ja poeg Kalmer Jeeser loonud paiga, mis on ehe „maale vanaema juurde“ kodu, mõnus ja lihtne talukoht. Enne taluhoovi jookseb ringi jänes, eemal kluugutavad kured ja õuel on mitmed lillealad, puhkenurgad ja väikestele lastele rajatud väikese värvilise majaga aianurk basseini ja pisikese liivarannaga.
Üks Ene kirgi on kivid ja esmalt viidigi meid kivist krokodilli juurde. Ene rajatud on ka kividest spiraalne ring ja riigi sünnipäevaks istutatud 100 puud. Peale rohke lilleilu on õuel palju vanu puid. Selles talus on Ene toimetanud viimased 50 aastat ja nii mõnegi tema nipi panid valdade haljastajad kõrva taha. Imetlusväärne on ka asjaolu, et proua on 85 ja ikka jaksab ja toimetab aias. Ka kogu niitmistöö on tema teha. Tema aed on piinlikult puhas ja Ene sõnaski, et suurt aeda on lihtne pidada, kui see kogu aeg korras on. Käest ära lasta ei saa.
Märjamaa alev, Liiva tänav
Liia ja Avo Lumi kodu on täpselt nagu üks õige linnavanavanemate kodu: konkreetne, piiritletud, huvitav ja ilus. Aias on paar väikest veesilma ja suur bassein pererahvale, mis üllatab oma puhta veega. Vee puhtuse eest kannab hoolt Avo. Istumisala kõrval jääb silma ka punane sõstar, mis ei ole põõsas, vaid nagu pisike puu. Paljudele komisjoni liikmetele jäid silma ka uued õunapuud, pisikesed, kuid kannavad väga hästi.
Aia tõeline ilu tuleb välja maja tagant, nii et möödujad isegi ei tea, millisest pärlist nad mööda kõnnivad. Pilku tõmbab näiteks dolomiidist müüri ja kaminaga puhkenurk, mis loob kergelt Vahemerelise mulje.
Kohila alev, Lõuna tänav
Tõeline väike džungel avanes me pilgule Kohilas Lõuna tänaval, kus Jana-Mare Rebane ja Arvo Heina on loonud tõeliselt halvas seisus aiast (kunagi oli autoromusid täis) ja majast pilkupüüdva terviku. Selle aia märksõna oleks „elurikkus“, kuna erinevaid taimi on seal niivõrd palju. Esimesena tõmbab me pilku neli aastat tagasi rajatud kiviktaimla, kuid ümber maja on neid pilgupüüdjaid veel, alates sillaga veesilmast kuni väliköögini välja. Silma jääb ka see, kuidas maja mõnusalt roheline toon koos puidust akendega ümbritseva aiaga kokku sobitub. Mitmed inimesed tänavalt on tulnud lausa küsima maja värvikoodi.
Otsakodu, Vilivere küla, Kohila vald
Oma ajaloolise hõngu ja kolme põlvkonna tööga võlus meid ära Otsakodu, kus Helle Asik koos tütar Kai ja tütretütar Liisuga on hoidnud ja hooldanud vana talukohta. Õueala on avar ja näha on palju maakivide kasutamist. Kogu koht mõjub oma lilleilu ja madalate hoonetega mõnusalt romantilise ja hubasena. Koht ise on Helle sünnikodu ja tegelikult ei ole teada, kui vana see talukoht täpselt on. Elumaja on läbi elanud ka raskeid aegu. 1997. aastal oli see üks viiest majast külas, mis põlema pandi.
Tähelepanuväärne on töö, mida naised kodu ülesehitamisel ise oma kätega teinud on. Näiteks viis aastat tagasi renoveeritud saunas on kondiitriks õppinud Kai lasknud tordipritsiga 75 kotti tsementi maakivide vahele.
See oli ka üks neist kohtadest, kus saime eluruumidesse piiluda ja nähtu pani lihtsalt ahhetama, kuna kõik toad ja detailid on justkui mõnest muuseumist pärit. Mitte midagi ei ole üleliigset ja kõik detailid on mõnusa ajaloohõnguga. Tänapäevased esemed sulanduvad kenasti kogu selle ajaloo sisse.
Pärna talu, Maidla küla, Rapla vald
Maidla külas asuv Pärna talu on koduks Kätlin Millingu ja Siim Kähriku noorele perele. Kunagi naise vanemate ostetud talukohas on paar kümme aastat ise toimetanud. Selles paigas pidime tõdema, et nagu ka eelnevates kohtades, on ilusad kodud sageli seal, kus peremees tegeleb ise ehitusega. Vana lauda müürijupid on aia rajamisel oskuslikult ära kasutatud ja õieilust puudust ei tule. Nende aias jääb silma ka üks eriti huvitav detail – ümaraks pügatud kased! Ümaraks pügab neid peremees Siim ise.
Rapla, Uusküla, Kullerkupu tänav
Tavaliselt ostetakse esmalt maja ja siis saadakse veel maad juurde, aga Mariann Rooslal Uuskülas on asjad olnud vastupidi. Esmalt sai ta aia, kahes osas, ja siis alles maja. Taimehull on ta enda teada olnud nii kaua, kui end mäletab, nii et seepärast on aed ka mõnusalt taimerohke. Väga teadlikult ta aeda ei raja, laseb mõnel taimel hakata kasvama seal, kus ta tahab. Kuna aed asub kohe metsaveeres, trügib ka mets peale, kuid sel aastal on Mariann puude antavale varjule väga tänulik.
Aias liikudes jääb pilk näiteks pidama veesilmal, leboalal ja ühel paari kujutaval valgel kujul, mis tähistab feng shui järgi aia suhete nurka. Nii nagu mitmes teiseski aias, jääb ka Marianni juures pilk pidama kõrgetesse puidust kastidesse rajatud peenardel. Selline süsteem jätab tarbeaiast kohe korrektse ja hoolitsetud mulje.
Rapla, Side tänav
Ilmselt on paljudel, kes Raplas Side tänaval jalutanud, pilk peatunud Marika ja Udo Maidre kodul, mis on oma välimusega klassikaliselt ilus linnakoduaed, kuid kust ei puudu ka tarbeaed. Sealgi on kõrged kastid ja perenaine lisas, et kui nende vahele multši poetada, jääb ka mure umbrohuga olemata. Maidrete aed on hästi lihtne, ilus ja kulgeb sujuvalt. Taimi on täpselt nii palju, et vanema paarina jõuavad Maidred nende eest hoolitseda. Udo käest on ka küsitud, palju ta haljastajale maksab, kuid aia eest hoolitseb ikka Marika ja hekilõikamisega tegeleb Udo.
Välja talu, Põrsaku küla, Kehtna vald
Välja talus tekib kohe õuele sõites tõeliselt kodune tunne. On märgata, et perenaine Anne koos abikaasa Arne Ojasaluga on rajanud seda kohta endale jõudumööda, tasa ja targu, väärtustades selle paiga ajalugu. Peale lilleilu on õuel mitmed suured tammed ja pärnad ja Anne sõnas, et võimsad iidsed puud annavad kohale teatud võlu, õdususe ja kodususe. Õhtune aeg, kui valgus puude varjudega mängib, on eriti mõnus.
Aeda rajades on Anne teadlikult jaganud selle justkui kuueks erinevaks alaks, just selleks, et liikumisteedel oleksid erinevad vaated, mis omakorda tekitaks erinevaid emotsioone. Olemas on grilliala, majandusala, keskõu, rohtaed, tarbeaed ja lõkkeplats. Natuke on ühes aia osas märgata ka jaapani mõjutusi. Tarbeaed on Ojasaludel klassikaline ja eriti uhke on Anne oma mustasõstrapõõsaste üle.
Kui komisjon pärast aiatuuri ja mõnusat kõhutäit (Anne juures lihtsalt ei saa käia niimoodi, et ta külastajat millegi maitsvaga ei kostitaks) teele asus, ütles Anne, et just töö ja vaev on teinud selle kodukoha neile armsaks.
Otimardi talu, Rõue küla, Kehtna vald
Otimardi talus võtsid meid vastu Anu ja Mati Kutser. Nende kodumaja pärineb 1960-ndatest, kuid on nüüdseks kapitaalselt ümber tehtud. Mati sõnas, et oma kodu on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Näiteks on pererahval käsil talveaia tegemine ja maja kõrval asuvasse vanasse laudahoonesse plaanib Mati oma hobi, vanatehnika kogu jaoks rajada lausa muuseumi. Tasapisi rajatakse ka iluaiast väljapoole jäävat dendroparki, mis praegu on küll veel nooruke. Sellele ja ümbritsevatele põldudele avaneb hea vaade päikeseloojangu mäelt, nagu Kutserid üht küngast kutsuvad.
Lillepeenrad on eri suuruse ja kujuga, küllusliku taimestikuga. Väljaspool iluaeda asub ka hooldatud kallastega tiik, mida hoiavad korras hoolikalt valitud kalad.
Täissalu talu, Nurme küla, Kehtna vald
Täissalu, kus on endale kodu rajanud Aleksandra ja Tanel Samuel, ei paku küll lilleilu, kuid maja ümbritsevate vaadete ja arhitektuuri ühendamine garanteerib tõelise vau-efekti. Koha ostis Taneli isa ja tema soov oli teha sinna vaid saun. Pärast isa lahkumist ja arusaamist, et korterielu ikka ei ole see, mida tahetakse, hakkasid noored Täissalule maja ehitama. Aegamööda hakkasid nad aina enam väärtustama maakivi, puitu ja sepistatud esemeid. Ka koha nimi muutus perele aina armsamaks ja nii leiab seda küll sepistatud, küll puidusel kujul mitmest kohast.
Oskuslikult on Samuelid oma kodus ühendanud vana ja uue ning avanud vaated ümbritsevatele maadele. Eriti mõnus vaade avaneb külalistemaja teiselt korruselt. Vaade viljapõldudele toob meelde Ants Uustalu ütlemise „põld on vaese mehe meri“.
Kindlasti tasub Samuelide juures külas käia pimedal ajal, kuna elektriala õppinud mehena on Tanel selle peale oma kodu rajades väga palju mõelnud. Valgusega on mängitud nii siseruumides kui ka väljas.
Kes Täissalust mööda sõidab, ei pruugi teadagi, et õuel paistev väike mägi peidab teisele poole jäävat mõnusat saunamaja soome sauna, aurusauna ja basseiniga.
Kuigi iluaeda Samuelide kodus ei ole, ei tunne sellest seal ka puudust. Õuel on põlispuud ja hästi hooldatud muru. Minimalistlik kujundus on hea taust suurepärasele arhitektuurile.
Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu kontorihoone, Keava
Kehtna vald esitas kauni kodu konkursile ka kaks tööstusala. Neist Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu vana kontorihoone on nii väljast kui ka seest korda tehtud. Ümber hoone jalutades on mitmes kohas madalhaljastust näha ja maja ees asub hooldatud pargiala. Kõnniteeplaatidena on säilitatud ka vanad plaadid, mille kohta leiti, et tegelikult on seegi tore, mingi ajastu märk on ikka maha jäänud.
Kõige kaunim vaade avaneb kontorihoone tagaküljel, kus lilleilu krooniks jäi pilk pidama toonekurgede pesal, kus terve linnupere parasjagu sees oli.
Lelle jaamahoone
Ilmselt tuleb nõustuda mitme inimese väitega, et Eesti kõige ilusam jaamahoone asub Lelles. Hoone ise on väga hästi korras nii seest kui ka väljast. Rongireisijatele pakub aga enim silmailu maitsekalt kujundatud ulatuslik lillepeenar jaamahoone ees. Komisjon arutleski selle üle, kui tore on rongilt tulles sellist vaatepilti näha ja et selle korrashoidmiseks peab ikka täiesti fanaatik olema. Peenarde eest hoolitseb Klarika Soikka ja jaamatööline Maive Tagapera toob aeg-ajalt samuti mõne taime juurde ning vaba hetke tekkides tõmbab ära mõne tärganud umbrohulible.
Kogu lilleilule on justku i-le täpiks valgustid, mis kohale mõnusalt romantilise nüansi annavad.
