Juhtkiri: Kas see on paha, et me ei mäleta, mis toimus 30 aastat tagasi?

Miks peaks see paha olema? Kolmkümmend aastat on ju pikk aeg. Eriti Eesti arengus. Vabanemine Nõukogude Liidu ikkest päästis valla terve laviini. See kajas vastu kõiges, alates riiklikest institutsioonidest ja lõpetades inimsuhetega.
Isegi meie liikumissuund muutus varasemaga võrreldes kardinaalselt vastupidiseks – kui me seni olime kulgenud valdavalt Läänest Itta, siis nüüd äkki langesid eesriided, mis meid muust maailmast eraldanud olid, ja polnud enam kellegi asi, kuhu inimesed liiguvad või kus elavad. Me kõik tormasime ummisjalu Läände ja elamused, mille osaliseks seal saime, matsid enda alla kõik, mida olime varem kogenud. Lisagem sinna selle, kuidas omandisuhted järsku üle öö pea pealt jalgadele tagasi pöörati ja mis see endaga kaasa tõi. Siis päris oma raha tagasitulek ja täiesti tühjale kohale loodud oma sõjavägi ning siis NATOsse ja Euroopa Liitu minek.
Need olid uskumatud muutused. Täna tagasi kolmekümne aasta taha vaadates tunnistatakse, et tegelikult ei teadnudki eestlased toona, millist Eestit tahetakse. Siis ihati ainult vabadust. Ja päris kindlasti ei osanud keegi endale ette kujutada elustandardit, mis meil praegu on.
Nii polegi vaja imestada, et me väga täpselt enam ei mäleta, mis oli päris alguses, kolmkümmend aastat tagasi, millised sammud ja sündmused, ohud ja rõõmud meid suurte muutusteni viisid. Kõik uus ja sellega kaasnevad emotsioonid olid sellised, et matsid kogu käidud tee enda alla.
Ega ei peagi kogu aeg minevikku endaga kaasa lohistama, aga päris ära unustada ei tohiks ka seda, mis oli. Muidu võib juhtuda, et keegi võib soovida kõike jälle tagasi keerata ja me ei oska talle vastu hakata. Me lihtsalt ei mäleta enam, kui halb see kõik siis tegelikult oli.