Ester Šank, presidendi nõunik 2002-2006
Poliitikuid ei maksa kahtlustada silmakirjalikkuse puudumises. Enamasti hajutavad nad ise neid kahtlusi tõhusalt ja regulaarselt. Vähemalt iga viie aasta tagant küll, nagu võib tõdeda praegu aktuaalse presidendivalimise kontekstis.
Jälle kostab paari erakonna suunalt anonüümsel aadressil etteheiteid, et ikka veel ei saa rahvas Eestile presidenti valida. Miskipärast märgatakse seda ikka ja jälle kuu-paar enne valimispäeva. Isegi kui vahepealse viie aasta vältel on ise oldud võimutüüri ja kõigi seadusandlike hoobade juures, ei häbeneta hädaldada selle üle, et riigipea valimisel ei saa rahvas otseselt kaasa rääkida.
Ent rahvas tahaks seda teha! Vähemasti ühes hiljutises veebiküsitluses väljendas tublisti enam kui pool vastanutest soovi presidendi otsevalimiseks ja mõnedes varasemates küsitlustes on sama meelt olnud koguni kolmveerand vastanutest. See poleks ju Eestis ka midagi enneolematut, sest esimesed presidendivalimised taasvabas Eestis 1992. aastal toimusidki rahva vahetul osavõtul.
Mõõtu võtsid siis väärikad kandidaadid Arnold Rüütel, Lennart Meri, Rein Taagepera ja Lagle Parek, kes sellises “paremusjärjestuses” ka esimesel etapil finišeerisid. Seejärel tuli teine valimisvoor juba värskelt valitud Riigikogus. Sealt on startinud kõik järgmised presidendivalimised. Alles pärast seda, kui parlamendil pole kolmes hääletusvoorus õnnestunud riigipead valida (ehk ükski kandidaat pole kogunud vähemalt 68 häält), läheb hääletamine valimiskogu kätte.
Jutuks hea
Ometi tullakse üha lagedale presidendi otsevalimise jutuga. Prominentseimana oli 2001. aastal ametist taanduv president Meri see, kes soovitas võõrandumise vähendamiseks kaasata rahvast riigi juhtimisse just otsevalimise kaudu. Sama meelt oli president Rüütel. Kersti Kaljulaid väitis küll pärast Kadriorgu asumist välismeedias, et eestlased ei näe vajadust valida presidenti rahva poolt.
Nüüd tõstsid nii Keskerakonna kui ka EKRE juht arvamusfestivalil Paides taas käe selle poolt, et anda rahvale presidendi otsevalimise õigus. Tõe huvides: mõlema selja taga olev erakond on selle kasuks ikka ja jälle sõna võtnud. Ent arusaamatuks jääb, miks nad koos valitsuses olles, kui ometi oli aega ja võimu seda teha, siis sõnadelt tegudele ei läinud.
Valimiskorra muutmine eeldab muudatust põhiseaduses, mida ei saa teha Riigikogu ühe koosseisu raames. Seega, kui tõepoolest on kavatsus tõsine, tulnuks seda demonstreerida kohe pärast eelmise presidendi ametisse panemist ja tulla välja seadusandliku initsiatiiviga. Praegune jutt sarnaneb lihtsalt “sooja õhu tegemisega” teises paralleelses kampaanias – valmistudes kohalikeks valimisteks.
Võimalik, et poliitmängudel presidendi valimise ümber on olnud oma osa kahandamaks selle institutsiooni usaldusväärsust. Igatahes Lennart Meri ja Arnold Rüütli aegset kõrget populaarsusreitingut – mis Rüütlil küündis koguni 86 protsendini – ei ole hilisemad riigipead enam nautida saanud. (Ilmselt see võib olla ka üks põhjusi, miks viimastel aastatel ei leia riiklike institutsioonide usaldusväärsuse mõõtmisel teiste seast enam vabariigi presidenti.)
Praeguse valimissüsteemiga tehakse president (võimu)parteide tagatubades ja ta peab olema kahele kolmandikule Riigikogust meelepärane. Ometi räägitakse presidendist kui RIIGIPEAST, suure sümboolse võimuga institutsioonist, mille kandjal on täita ka moraalse majaka roll. Paraku kogu see tsirkus, mis on asendanud valimiskampaaniat, ei lubaks kasutada ühtki eelnimetatud määratlust.
Kogu see protsess on olnud ütlemata piinlik, solgutatud “kandidaadi kandidaatidest” on kahju ja presidendi amet sel määral devalveeritud, et paratamatult tekib küsimus: kas Eesti vajab üldse sellist tagatoa-presidenti?
