Enn Eesmaa, Riigikogu liige (Keskerakond)
Praegu nii ohtrad meenutused Rahvarinde ja Eesti Komitee kunagistest erimeelsustest ja vähesest ühistegevusest tõid mulle meelde vaimuka sõnamängulise anekdoodi meile nii armsa oma raha – krooni aeglasevõitu tuleku põhjustest. Küsimusele, miks see kroon juba kord ei tule, kõlas toona vastus: asi venib seetõttu, et kõik juhtpoliitikud tahaks seda krooni ennekõike oma peas näha.
Ega aastatega ole inimesed, eriti aga poliitikud kuigi palju muutunud. Oma vaba Eesti riiki tahtsid ju kõik. Eesmärk oli ühine, strateegias, eriti aga taktikas oli erinevusi. Suur osa üldsusest pidas kahe esinduskogu kemplemist pigem lüürikute ja füüsikute vaheliseks väitluseks ning lootis, et seda, kohati pingelist vastasseisu, kolmas osapool meie kahjuks ära ei kasuta. Elasime ju tollal ikka alles Nõukogude Liidus.
Mäletan neid aegu hästi, sest töötasin “Aktuaalse kaamera” peatoimetajana ning tegin korrespondendina agaralt kaastööd Soome MTV uudistele. Üldiselt oldi neis ringkondades arvamusel, et Rahvarinne läheneb oma eesmärgi saavutamisele reaalsematest, pragmaatilistest lähtepositsioonidest. Eriti kahtlesid Soome kolleegid Eesti Komitee võimalustes radikaalsetest, kuigi ideaalmaailmas õigetest nõudmistest lähtuvalt Eesti NSV Nõukogude Liidu haardest välja väidelda. Võidelda ei soovinud ju üksmeelselt keegi.
Rahvarinde esindajad tunnetasid oma võimalusi, samas aga paljude eesmärkide otsekohese saavutamise võimatust realistlikumalt. Mõnigi tollastest Rahvarinde liidritest oli toonase reaalelu olulistel positsioonidel ning teadis mängureegleid kuni nüansipeensusteni. Ära ei tohtinud ega võinudki unustada Ülemnõukogu olemasolu ja selle keerulist koosseisu. Suure ja ülla eesmärgi saavutamise tuhinas oli erakordselt tähtis enesele pidevalt ette kujutada, mismoodi suhtub toimuvasse rahvusvaheline üldsus, keda ülevoolavalt varustas teabematerjalidega Nõukogude Liidu propagandateenistus. See oli keeruline mäng, mis nõudis ühtaegu nii külma pead kui ka kuuma verd.
Oluline oli Eestis toimuvatele protsessidele anda üldrahvalik tähendus ja toetus, mis õnnestus oivaliselt 1988. aasta aprillis Eesti Televisiooni otsesaates välja käidud Rahvarinde kui üldrahvaliku liikumise algatamise mõtte läbi. Juba järgmisel päeval jõudis Rahvarinde deklaratsioon EKP Keskkomiteesse.
Noorematele lugejatele tasub seda kindlasti meenutada, sest just täna välisministeeriumina tuntud hoonest juhiti tegelikult tollast Eestimaad. Nõukogude relvajõudude üksused ja julgeolekujõud valvasid, et see juhtimine oleks võimalik ja viljakas. Teleuudised toetasid ja soosisid oma teemavalikus julgelt ja otsesõnu kõike seda, mis Eesti vabanemisele kaasa aitas.
Tollal olid ETV uudised kallutatud ja jumal tänatud. Õigemini küll tänu teleuudiste tegijatele, kes riskile ja ohule vaatamata väljendasid, näitasid ja kommenteerisid seda, mida rahvas meilt ootas. Hiljem on välja tulnud, et KGB-s koostatud riigivastase tegevuse eest arreteerida kavatsetud inimeste nimekirja eesotsas olid tollase Rahvarinde liidrid. Arved taheti klaarida paljude teistegagi. Olgu siinkohal nimetatud vaid Arnold Rüütli nimi, kes hiljem ise neid dokumente näha sai. Küllap seetõttu oligi mõnikord teleuudiste tegijail teatud raskusi esinejate leidmisel, sest otsepildis ja helis oma mõtteid välja öeldes sai väljaütleja positsioon selgeks nii rahvale kui ka toonastele valitsejatele.
Mitte kõik ei pürginud neil aegadel tegutsejate esiridadesse, otsustades pigem kõrvalt vaadata, kuidas asjad edenevad. Eriti selgesti väljendus see Eestile alguses nii traagilisena tundunud, kuid tegelikult meile lausa uskumatult õnnelikuks ja vabanemisel otsustavaks kujunenud augustiputši päevil. Ometi ei teadnud meist keegi, kes peale jääb ning Edgar Savisaare ja ta mõttekaaslaste kohati lausa hulljulge tegutsemine oli rahva hulgas pidevaks kõneaineks.
Loomulikult kajastas „Aktuaalne kaamera“ pidevalt ja ilma kärbeteta ka Eesti Komitee ja Eesti Kongressi tegevust. Selle parimaks tõestuseks on teleuudiste eetris olnud uudislugude arhiiv, mida nüüdsete tähtpäevade puhul uuesti hea ja õpetlik vaadata on. Nii tollase ja tänasegi poliitika ning meedia mõttes.
Sellest kõigest on tänaseks möödas 30 aastat. Tundub, nagu oleks tunduvalt rohkem. Ajaloos on tundeist siiski tähtsamad tulemused. Ja selle eest tuleks meil südamest tänada kõiki neid, kes toona suuri tegusid tegid ning Eesti vabade riikide hulka tagasi tõid.
