Juhtkiri: Neli aastat hiljem

Eesti valmistub kohalike omavalitsuste valimisteks. Üheksandat korda pärast taasiseseisvumist. Omavalitsuste taastamise loos tuleks siiski veel neli aastat tahapoole vaadata, nimelt 1998. aasta lõppu. Tookordsed, 10. detsembri valimised olid Nõukogude Eesti esimesed enam-vähem vabad, mille tulemuste põhjal pandi kokku küll veel küla-, alevi- ja linnanõukogud, kuid need muudeti kohe valimiste järel asutavateks kogudeks, et paari järgmise aastaga taastada omavalitsuslik süsteem Eestis.
Iga valla asutav kogu pidi kõrge vabariikliku komisjoni ees oma omavalitsuslikke võimeid tõestama ja kaitsma. Just nendest valimistest algas Eesti omavalitsusliku süsteemi taastamine. Seda on eriti oluline meeles pidada sellepärast, et kui meil poleks 1991. aastal olnud olemas usaldusväärseid ja eestimeelseid omavalitsusi, olnuks riigi taastamine 20. augustil kordades keerulisem. Nii et seekord on siis justkui pisikene juubel või nii.
Omavalitsused moodustavad riigi vundamendi. Kui seda on hooletult laotud või hoolimatult ajakohastatud ja ümber ehitatud, siis võib sellel seisev riigihoone ühel hetkel kipakaks muutuda ning viltu kiskuda. Selles mõttes on väga oluline seoses eelseisvate valimistega analüüsida korralikult just viimast nelja aastat, mis lahutavad tänast päeva eelmisest suurest reformimisest. Analüüs on vajalik, et kinnitada, kas oleme jätkuvalt õiges demokraatlikus arengusuunas või on viimaste aegade võimu ning kohustuste tsentraliseerimine meid sellest ehk äkki kõrvale kallutamas.
Iga kandideerija kohus on alustada enesetutvustust hinnanguga viimasele valitsemisperioodile ja alles siis uusi lubadusi jagama hakata. Ega meil selleks palju aega enam ole – valimisteni on jäänud ju napilt kuu. Valimispäevaks on kuulutatud küll 17. oktoober, kuid valimisnädal, mis koosneb kuuest eelvalimispäevast, algab juba 11. oktoobril.