Ehitame, aga kellele?

Ühel toimetuse koosolekul tuli korraks jutuks see, kuidas praegu käib Raplas kibekiire ehitamine. Mitu kortermaja kerkivad, kuid mida ei kerki, on uus lasteaed. Nii et tekib küsimus, kellele neid maju ehitatakse.

Vald plaanib küll Päkapiku lasteaia juurde rajada uue mooduli, kuhu mahub ühe rühma jagu lapsi (esialgu 18, hiljem 24). Valmis peaks see lasteaiamoodul saama järgmise aasta alguse poole. Samuti on suurendatud Kabala ja Kaiu lasteaia rühmi, vähemalt ajutiselt. See kõik küll leevendab mingil määral praegust järjekordade muret, kuid arvestades, kui palju uusi kortereid on kerkimas ja kui palju maju vallas uusi elanikke ootab, tunnen ma, et vald oleks juba ammu pidanud oma plaanidesse uue lasteaia ehituse võtma.

Tegelikult ei pea isegi uut hoonet rajama. Väga tore oleks see, kui vallal õnnestuks näiteks mõni kunagine mõisahoone restaureerida ja lasteaiaks muuta. Viljandi Pärsti lasteaed on selle koha pealt suurepärane näide, kuidas 18 lapse jaoks on loodud fantastiline keskkond, kus kasvada. See tabab mitut kärbest ühe hoobiga – päästetud on kaunis ajalooline hoone, lastel on eriti äge lasteaed ja miljöö kasvatab neis austust pärandi vastu juba väiksest peale.

Huvitav on see, et Rapla vald ise näeb hoopis laste arvu vähenemist kümne aasta pärast, 150-180 lapse võrra. Rahvaarv tõesti on aastate jooksul kahanenud, kuid seda ju seepärast, et siin ei ole elukohti olnud. Nüüd, kui üle pika aja on kortermajad kerkimas, võiks oodata siiski rahvaarvu kasvu. Ja mitte ainult linnas, vaid ka lähedal asuvates külades. Maal elamine on aina populaarsem. Noored pered otsivad praegu tikutulega taga kinnistuid, kuhu ise ehitada, või hea asukohaga maamaju, kus turvaliselt lapsi kasvatada. Lihtsalt pangad pole veel päriselt aru saanud, et elu väljaspool Tallinna on samuti jätkusuutlik.

Ma muidugi saan aru, et lasteaia ehitamine on tohutu rahalise kohustuse võtmine. Üks asi on ehitus, kuid kogu hoone ülalpidamine ja personalikulud on samuti tohutu kulu. Moodullasteaed on seetõttu mõistlik, aga ajutise lahendusena. Korraliku lasteaia ehitus, nii nagu Kohila vallas Aespas hetkel käib, tasub aga end kindlasti ära. Kui mõelda, kes on need, keda uutesse korteritesse (ja ka praegu müügis olevatesse majadesse) oodatakse, siis need on ju pered. Ühetoalisi kortereid, mis üksikule inimesele või paarile on mõeldud, on vaid mõni üksik. Enamik plaanitud korteritest on mõeldud ikka vähemalt ühe lapsega perele.

Küllap on uute korteriomanike seas neidki, kes juba praegu elavad Rapla vallas ja lihtsalt vahetavad elukoha ilusama ja suurema vastu ning neil kas on lasteaiakoht olemas või on lapsed nii suured, et seda ei ole vaja. Kuid kindlasti on palju neid, kes tahavad Tallinnast ja teistest suurematest linnadest ära.

Vaadates praegusest 5-10 aasta perspektiivist kaugemale, siis napi 15-20 aasta pärast hakkavad praegused lasteaia lapsed ise kaaslasi leidma ja pere loomisele mõtlema. Ja kõige toredam oleks, kui nad saaks seda teha oma kodulinnas. Ma usun, et Rapla on piisavalt väike ja rahulik koht lastekasvatamiseks nii nüüd kui ka aastakümnete pärast. Juba praegu on noorte hulgas näha, et pärast õpinguid suures linnas tahetakse Raplasse tagasi. Kuid tagasitulekuks peavad olema täidetud teatud tingimused. Korterist või majast üksi ei piisa, lasteaia ja kooli olemasolu on peamised asjad, mida uut kodu soetades jälgitakse. Muidugi on omaette teema töökohtade olemasolu ja lähedus.

Kohila vald areneb praegu väga jõudsalt, lastesse panustatakse seal vägagi ja rahvaarv aina kasvab. Ja ma usun, et kui Rapla vald teeb õigeid otsuseid, kaugemasse tulevikku vaatavaid otsuseid, siis on Rapla 10-20 aasta pärast samas seisus, kus Kohila praegu.