Eelmisel nädalal olid Euroopa muinsuskaitsepäevad, mille ajal sai 9.-12. septembrini külastada Eesti pärimuspaikasid, mis muidu on suletud. Kokku viidi nende nelja päeva jooksul läbi enam kui 70 üritust, mis tutvustasid mingil moel just seda pärandit, mida me tavaliselt ei märka. Seekordsete muinsuskaitsepäevade peateema oligi “Peidus pärand”.
Muinsuskaitsepäevade tutvustuses oli välja toodud, et sellest, mis meile ümbritsevas elus on oluline ja tähenduslik, saab sageli aru alles siis, kui see on kadumise äärel või juba kadunud. Näiteks keegi väga ei mõtle, et vana elektrialajaam võiks olla midagi säilitamisväärset. Kuni tulevad moodsa aja alajaamad, vanad tehakse väärtuslikust metallist tühjaks ja hooned jäävad lihtsalt lagunema. Kuid on üks alajaam, mis siiski on suudetud säilitada oma ehedal kujul. Orgita alajaam Märjamaal Suurkülas on ehitatud aastal 1947 ja praegusel ajal on hoone kasutusel eramuuseumina.
Alajaamas tegutseb eramuuseum
Alajaam oli muinsuskaitsepäevade ajal külastajatele avatud kõigil neljal päeval. Sisse astudes võis seal peale kogu selle tehnika, mis ühe alajaama juurde kuulus, näha ka elektriga seotud kirjandust ja vanu pilte küla ja ümbruskonna ajaloost. Külalisteraamat annab aimu, et rahvast sinnakanti ikka satub, mitte palju, kuid siiski. Isegi üks läbilennul olnud lind on vihikusse oma jälje maha jätnud.
Alajaama seinal olev silt räägib natuke ka koha ajaloost. Ehitanud on selle Orgita Elektriühistu, mis asutati 1945. aastal. Alajaam sai küll 1960. aastal pikselöögist tekkinud tulekahjus tõsiselt kannatada, kuid sisseseade uuendati ja alajaam töötas kuni 2012. aasta sügiseni. Amortiseerunud jaama kõrvale pandi siis püsti moodne konteineralajaam.
Hoonet ja ümbritsevat küla sai uudistada ka omal käel, kuid külastajaid silmates tõttas kõrvalasuvast Järve talust kohale Ave Kusmin, tänu kellele alajaam eramuuseumina tegutsebki. Koos temaga tuli meie tähelepanu otsima ja sõprust sobitama ka kass Friedebert.
Selle kohta, kuidas ja miks üks alajaam üldse niimoodi eramuuseumina toimetab, rääkis Ave, et tema isa Jüri Kusmin tegi omal ajal Eesti Energiaga pärast uue jaama ehitust kokkuleppe, et vana hoone jääb neile, Järve talu rahvale. Kuid Jüri toimetas kuni elupäevade lõpuni Sillaotsa talumuuseumis ja Velise külas, nii et Järve talu lihtsalt seisis, kuni 20 aastat tagasi kutsus ta sinna toimetama oma tütre Ave. Kuna maal lihtsalt peab natuke kiiksuga olema, mõtles ta teha alajaamast midagi põnevat. Eks see vanavara hoidmine ole Ave perel ka veres ja tema arvates on see väike muuseum ka hea mälestusmärk tema isale, kes saanuks sel aastal 75.
Alajaama abil tutvustab Ave ka Suurküla ajalugu ja vaatamisväärsusi. Näiteks leiab alajaamas olevate piltide pealt praeguse Haimre rahvamaja, Orgita pritsikuuri torni ja nüüdseks ammu kadunud pritsikuuri, mis asus piirkonna ainsa järve ääres.
Kuigi praegusel ajal on Suurküla pisike koht, kus alalisi elanikke on vaid kümne kandis, oli see kunagi suur ja võimas küla. Ave sõnul on näiteks Valdo Praust maininud, et 15.-16. sajandil oli see üks suuremaid keskusi, kust läksid läbi tali- ja kaubateed. Seal asus ka Telliste karjamõis, mis kuulus Vaimõisa alla. Mõisnik käis aga oma maadel elavate inimestega ringi nii, nagu tema tahtis, vahetades neid näiteks karjakoerte vastu või paigutades rahvast ühest kohast teise ümber. Ja Suurküla maadele toodi inimesed Orgita külast, mis ongi nimesegaduse põhjuseks (küla ise on Suurküla, alajaam aga on Orgita alajaam, kunagi on seal olnud ka Orgita kolhoos ja Orgita pritsikuur). Inimesed hakkasid vanast harjumusest uut kohta nimetama samuti Orgitaks ja segadust tekitab see seniajani.
Ave tegeleb palju genealoogiaga ja on välja uurinud, et tema Järve talu hingeloend ulatub aastasse 1712. Üldse on selles külas paljud talud vanad põlistalud. Praegu on enamikus taludes omanikud küll olemas (rohkem on suvitajaid), kohe alajaamast üle tee on aga vana lagunev Pärdi talu, mis kunagi oli küla uhkeim ja ainus talu, kust inimesed 1941. aastal küüditati.
Erinevaid lugusid sellest, kes millises talus nüüd elab ja millised tuntud inimesed sealtkandist pärit on ja milline on nende elusaatus olnud, võiks Ave rääkida lõputult. Küla ajalugu plaanib ta sügisel hakata üles kirjutama Orgita alajaama kodulehele, et inimesed ikka teaks, kui ägeda kohaga on tegu. Näidates veel üht kiiksuga asja, alajaama seinal kapis asuvat suveraamatukogu (kes tahab, võib midagi sinna viia ja ise midagi asemele võtta), rääkis Ave, et näiteks tulid inimesed Tartust ja kiitsid, et Suurküla on nii äge koht.
Kaugele ei jää ka Mõisamaa Hiiemägi ja Mõisamaa Ökokeskus. Nii et koht on ülimõnus avastamiseks ja nautimiseks näiteks jalgrattaga sõitjale või kepikõndijale. Sealsed teed on ajaga ka paremasse seisu saanud, nii et kindlasti tasub sealkandis ringi rännata.
Kummituste näitus
Neljapäeva õhtul viis aga tee Sutlema mõisa, kus avati viie kunstniku näitus „Tallinna ja Kiievi kummitused, Kohilast ja Sutlemast rääkimata“. Kohe uksel pakkus ürituse korraldaja Virve Õunapuu lastele hirmu peletavaid magusaid komme. Ruumi sisse astudes võis korraks ära ehmatada küll, kuna ühes nurgas istus vanaproua. Selline koleda ja nõialiku välimusega, keda pimedal ajal üksikus kohas kohe kindlasti kohata ei tahaks.
Algatuseks rääkis Virve sellest, kuidas tema ja Sutlema mõisa teed üldse ristusid ja on nüüdseks kokku põimitud tänu MTÜ-le Sutlema Väravatorni Selts. MTÜ eesmärk on Sutlema mõisaansambli renoveerimine, mis kulgeb paraku aeglaselt. Kindel põrand eksisteerib vaid viies ruumis, lagesid on veel vähem. See ruum, kus üritused toimuvad, on üks väheseid, kus mõlemad on olemas.
Kunsti eksponeeritakse Sutlema mõisas meelsasti. Seal on ka alguse saanud maalikool „Rändava kunstniku kodu“. Kummituste näituse idee sündis aga sellest, kui Virve tutvus Epp Haabsaare kaudu kunstnik Rein Meresaarega, kellel on kolmest pildist koosnev maaliseeria „Tallinna kummitused“. Neid nähes sai Virve aru, et nüüd tuleb kummituste näitus ära teha.
Reinult on näitusel veel teoseid, mis on pikkade kitsaste rulookardinate peale tehtud, lastes värvil pintslilt lihtsalt tilkuda, tekitades niimoodi figuure, kujundeid, mis valguse käes kumavad ja liiguvad, muutudes justkui salapärasteks tantsivateks varjudeks.
Kõige varasemad maalid sellel näitusel pärinevad aga Kiievist ja on Juri Ivanovi käe all sündinud aastal 2001. Kaks värvikirevat maali on inspiratsiooni saanud Paul McCartney muusikast.
Epp Haabsaarelt (kes mängis ka seda kummituslikku vanadaami toanurgas) olid näitusel salapärased tegelased, libahundid ja libarebased ning roosidesse uppunud Sutlema mõisa maal.
Kuna Epp pidi varakult lahkuma, rääkis Virve ise, mis teema Epul rebastega on. Tal on välja kujunenud oma rebased, keda ta regulaarselt söötmas käib. Ja kord olnud Epp Virvele jõulude eel helistanud, et nüüd on lugu selline, et rebased on neile kingitused toonud. Ja metsa all oligi kaks akordionit, mis nüüd on Epu ja Virve kodudes.
Neljanda kunstniku, Virve arhitektist poja Arvi Andersoni tööd pärinevad tema teismeeast. Viienda kunstniku, Sirli Kivisalu müstikat ja salapäraseid figuure täis maalid jõudsid näitusele päris viimasel hetkel.
Samal ajal, kui näituse külastajad viikingiveini ja jõhvikajooki, viinamarju ja kringlit maitsesid, valmis Reinul ja Sirlil ning ühel väikesel, ehk tulevasel kunstnikul ka paar joonistust. Võib öelda, et kunst on tõesti nakkav.
Pikemalt rääkis oma töödest Sirli. Reinu koduaias on tal valminud maal „Üksinda kahekesi“, mis kujutab kaht figuuri, paari. Pealkirja selgitas Sirli lahti niimoodi, et sa võid ju kahekesi olla, kuid tegelikult on naine ikka üksi, kuna meestega on raske hingeasju rääkida. Teda on ka romantiliseks müstikuks nimetatud ja see väljendub eriti ühel Lõuna-Eestis valminud maalil, kus on nii salapärast valgust kui ka natuke kummituslike ja müstilisena näivaid figuure.
Sirli lugu on hea näide sellest, kuidas oma andeid ei tohi nurka visata. Ta ei maalinud 35 aastat, kuna tema kunstnikukäekiri ei sobinud õpetajale. Karm katsumus, surmaga silmitsi seismine pani ta aga mõistma, et kui ta hommepäev sureks, tahab ta veeta oma viimase päeva meeldivas seltskonnas ja maalides. See mõte tõi ta kunsti juurde tagasi.
„Sa saad elada ainult tänases hetkes. Sa ei saa elada ette ära ja sa ei saa kogu aeg kraapida oma minevikku, võrrelda, mis oli siis ja mis on nüüd. Tehke rahu iseendaga. Mõtle, mis sind õnnelikuks teeb ja lihtsalt tee seda,“ sõnas Sirli väga motiveerivalt.
Pärast seda juttu jäin mõtlema, et väga palju seda pärandit, mida me praegusel ajal imetleme ja naudime, on loonud andekad inimesed – suursugused hooned, kaunid maalid, peen käsitöö.
Pärimusmatk Hageris
Järgmine päev, 10. september Hageris näitas ka esmalt loominguliste inimeste loodud pärandit näitusel „Etnograafilised ja fantaasiasõled Hageri muuseumis“. Kuulsaim sõlgede kandja Hageri kihelkonnast oli rahvalaulik Laine Mesikäpp. Temalt pärit sõlgi näitusel siiski pole. Näitusel olevad sõled on toonud erinevad inimesed ja mitmed neist on ka laulu- ja tantsupidudel käinud.
Tänapäevased keraamilised sõled on aga Epp Haabsaare tehtud. Kehtna kunstide kooli lapsed on teinud kahepoolseid õhusõlgesid ja Kai Treial uhkeid käsitöösõlgesid.
Näitus vaadatud, oli aeg Virve Õunapuu eestvedamisel väike matk ette võtta, otsimaks märke mitmesaja aasta tagusest ajast. Palju meid küll polnud, kuid tore oli näha, et poole seltskonnast moodustasid lapsed. Lühike retk „Legendi jälgedes“ viis meid esmalt Kodilast Hagerisse viiva tee ääres asuva ohvrikivi „Verekivi“ juurde. Teel tehti ka paar peatust, et vaadata kunagist tuletõrjemaja, mis kenaks elumajaks on saanud, tutvuda Hageri värviraamatuga „Hageri lood“, kus sees ka pilt, mis illustreeris lugu, mida peatselt kuulsime, ning vaadata Hageri triibuseeliku värvides puitstendi.
Kivi juures ronisid lapsed muidugi kohe selle otsa. Virve palus lastel ümberringi vaadata ja öelda, mida nad näevad. Lapsed vastasid, et midagi ei näe, lage maa, puid lähedal näha polnud. Virve selgitaski siis, et selle kivi pealt jagasid Põhjasõjas lahingu käigus Rootsi ja Vene vägede kindralid käske. Lahing oli verine ja hukkunuid palju. Kui Virve küsis lastelt, kes nende arvates lahingu võitis, vastas üks laps: „Eesti võitis!“ Ega see ju vale ole, lihtsalt aastasadu hiljem.
Lahingus hukkusid kaks Rootsi kindralit ja Vene kindral, kes lahingupaika ka maha maeti. Enne veel, kui nende hauakohti otsima läksime, avastasid lapsed, et kivil on palju lohke ja sinna on münte-sente pandud. Kellel kas raha või midagi muud esivanematele kingiks oli anda, selle ka kivile ohvrianniks jätsid.
Ohvrikiviga seoses rääkis Virve veel, kuidas kirikuehituseks oli kive vaja ja ka seda kivi üritati lõhata (sellest ka kivil olevad praod). Tulemuseks saadi see, et kivi alt tuli välja kuldne karikas, mille aga möödaratsutanud Sutlema mõisahärra endale võttis.
Natuke maad mööda teed edasi vasakut kätt asub veel üks suur kivi, mille alla on legendi kohaselt maetud lahingus hukkunud Vene kindral. Kivi on leitav valge posti järgi, millel on must kaldus ots. Virve rääkis, kuidas sinna peale oleks pidanud tulema QR-kood, et möödujad saaksid teada, milline legend kiviga kaasas käib, kuid see projekt jäi pooleli.
Rootsi kindralite matmispaika on aga keerulisem leida. Tagasi Hageri poole liikudes läks kunagi tee palju käänulisemalt ja ühe kurvi juurde olid kindralid ka maetud. Haudadel olid isegi kivist tähised, kuid need läksid kaduma, kui uut teed ehitati. Umbkaudset lugu teadis Virve juba varem, kuid juhtus nii, et just eelmisel päeval oli muuseumis käinud vana mees, kelle isa oli endine vallasekretär ja tema kaudu jõudis pojani jutt sellest, mismoodi teed ehitades need kivid tõsteti kiriku juurde viiva tee kõrval oleva kiviaia peale. Umbes 20 aastat tagasi on Virve ise ühte neist kividest ka näinud. Tegemist oli musta kiviga, mis oli umbes 1,2 meetrit pikk ja kirstukujuline. Kumbagi kivi ei ole tänaseni üles leitud.
Oma ringkäiku lõpetades luges Virve lastele sõnad peale, et kindlasti rääkigu nad sellest, mida nad sel päeval nägid ja kuulsid, edasi oma vanematele, vanavanematele ja õdedele-vendadele, et need jutud kanduks edasi ja inimesed neid pärimusjutte ja -paiku edaspidigi mäletaks.
