Sellest on ainult neliteist aastat, kui kusagil Tallinnas sündis idee teha Eestimaa räämas nägu kodanikualgatuse korras korda. Alguses tundus see pisut jabura ettevõtmisena, et kuidas ja miks nii. Aga 620 vabatahtlikul õnnestus pisut rohkem kui poole aastaga teha ära selline ettevalmistav töö, et esimestele “Teeme ära” talgutele kogunes Eestis umbkaudu 50 000 inimest ja Eesti nägu sai ühe päevaga päris korralikult kasitud.
See oli nii uskumatu ettevõtmine, et jäi üle kogu maailma paljudele silma ja kutsus järgima. Kümmekonna aasta pärast jõutigi esimese Eestist juhitud üleilmse koristusaktsioonini. Läinud laupäeval oli neljas maailmakoristuspäev. Selles osalesid 160 riigi elanikud. Koristustöö kaasa teinud inimeste lõplik arv selgub alles nädala lõpuks, sest koroona tõttu on koristusperioodi pikendatud 24. septembrini.
Me teeme hästi palju sõnu rohepöörde ümber ja üle, ometi on oodatav pööre tegelikult ikka veel väga kaugel. Asi ei ole ressursinappuses või milleski muus, mille taha püütakse pugeda. Asi on juurdunud harjumustes, millest on väga raske vabaneda. Tegelikult võiks isegi öelda, et paljud reaalsed lahendused on kinni inimeste peas – inimesed ei ole võimelised teistmoodi maailma nägema ja teistmoodi mõtlema.
Kui siit “Teeme ära” kampaaniate juurde tagasi tulla, ei ole nende korraldajate tegelik teene mõõdetav tonnides ega liitrites. Talgutega on suudetud panna kümned tuhanded inimesed oma kodupaika hoopis teistmoodi nägema. See omakorda on andnud põhjust ka oma mõttemaailma korrigeerida. Eesti on napi neljateistküme aastaga muutunud kordades heakorrastatumaks. Me ise ei pruugi seda isegi märgata, küll panevad seda tähele inimesed, kes on pikemat aega siit eemal olnud.
Kui nüüd mõelda, et samasugune mõttemaailma muutus on toimumas 160 riigis, mis osalesid neljandal maailmakoristuse päeval, siis polegi kõik nii lootusetu, kui vahel tunduda võib.
