Bussifirma otsustab liini teenindamise peatada, sest piletitulu ei kata tekkivaid kulusid. Olen seda lauset vist nii palju juba kuulnud, et esimese hooga ei kosta see taustamüra seest hästi väljagi. Seda nii kauaks, kuni kuskilt kõlab kellegi vaikne hääl, kes murelikult uurib, kuidas ta edaspidi kooli, poodi või tööle saab.
See tuletab kohe meelde, et kuigi bussid ei pruugi silmini sõitjaid täis olla, kasutavad neid alati inimesed, kelle jaoks on see peamine ja hädavajalik võimalus liikumiseks.
Nagu tänasest lehest lugeda saab, kadus sel korral koos Tallinna-Pärnu liiniga ka viimane õhtune ühendus Märjamaa ja Vigala vahel. Inimesed on arusaadavalt pettunud ja puudutatud asutused peavad omal käel lahendusi otsima.
Meil on muutunud peaaegu tavapäraseks, et kui sa elad keskusest kaugemal, ei tasu sul ka ülemäära ühistranspordile loota. Soovides liikuda ühest keskusest teise, on sul palju valikuid. Aga me ju teame, et inimesed elavad kõige kiuste ka maal. Ja teenused liiguvad maal elavast inimesest pigem kaugemale. Seda enam tunduvad need teated liinide kadumisest juba halekoomilisena. Inimesed, kes peavad teenuseid aina kaugemale tarbima liikuma, kaotavad samal ajal ka aina enam võimalusi selleks samaks liikumiseks.
Muidugi saab meie internetistuvas maailmas juba omajagu asju arvuti teel ajada ja ehk polegi alati asja kodust välja. Aga mõnikord tahaks ju poes ikka oma käega leivapätsi ja juustu kotti laduda. Ja koolgi ootab praegu veel oma õpilasi ikka päriselt kohale tulema. Iga töökoht ei saa võimaldada kodukontorit. Inimesed peavad saama liikuda, aga selleks võimaluste leidmine sõidugraafikuid sirvides on aina keerulisem.
Ma ei tahakski panna ülemäära palju vastutust bussifirmale. Ta on ettevõte nii nagu kõik teisedki, kes üritab raskes olukorras hakkama saada, tehes kärpeid seal, kus need mõistlikud tunduvad. Vastutus selle eest, et inimestel oleks võimalik vajalikke teenuseid tarbida, ei peakski lasuma ainult ühel ettevõttel. See võiks olla riiklik prioriteet. Seda enam, et me ju justkui tahame suunduda rohelisema maailma poole. Kas mitte üks osa sellest pole oma igapäevaste käikude tegemisel autode asemel ühistransporti eelistada? Aga kuidas sa saad ühistranspordile loota, kui harjumuspäraseks saanud buss sind ühel hetkel peatuses enam ei oota?
Kas see siis ei võiks olla riigi ülesanne toetada ühistransporti sedavõrd, et liinidele jääksid ka need bussid, mis ehk küll inimesi puupüsti täis ei ole, kuid on sellegipoolest kellegi jaoks olulised? See ei pruugigi alati majanduslikult tasuv olla. Aga selle võimaluse olemasolu on oluline. Nii neile, kes täna juba ühistransporti kasutavad, kui ka neile, keda me loodame seda tegemas näha.
Hoiame siis neid inimesi, kes seni oma asju keskkonnasõbralikult ja autota on ajanud. Olgu neil ja ka teistel, kes kaaluvad võimalust pigem ühistranspordile toetuda, võimalusi liikumiseks pigem rohkem kui vähem. Isiklik sõiduauto on ju teatavasti mugav ja harjumus sellega ka kõige väiksemaid sõite teha on kiire tekkima ning raske muutuma.
